Tänavusel Helsingi maratonil sai viljandlane Toomas Truu ajaks 3:01.12 ning lõpetas 5581 jooksja seas 86. ajaga. Oma esimest maratoni jooksnud mees on kevaditi startinud ka ümber Viljandi järve jooksudel. Foto: Maarja Möldre

Kõik sai alguse sellest, kui viljandlane Toomas Ronk (33) vedas volbriööl sama vana sõbraga kihla, et enne 40-aastaseks saamist jooksevad mõlemad läbi ühe täispika maratoni.

Mõni nädal hiljem hakkas Ronk mõtlema, et mida varem ta selle maratoni läbi jookseb, seda parem, sest nooremaks ei lähe meist ju keegi.

Kuigi kaalumisel oli ka Moskva maraton, otsustas Ronk lõpuks hoopis Helsingi maratoni kasuks.

Liiga pikk treeninguperiood

Kui Toomas Ronk mai keskel oma esimeseks nii pikaks jooksudistantsiks treenima hakkas, oli Helsingi olümpiastaadionil kõlava stardipauguni jäänud aega napp kolm kuud.

Teades, et maratonil saavad kõige valusamalt vatti jalad, otsustas ta alustada võistluseks valmistumist korralike jalavarjude muretsemisest. Kaupluses proovis ta nii üht kui teist jooksutossu jalga ja küsis lõpuks müüjalt nõu. «No ma ei tea, aga näiteks Loskutov jookseb nendega,» ütles müüja ja näitas üht paari Nike’i jalatseid. Sellega olid jalavarjud valitud.

«Esimene treening oli 500 meetrit ja tagasi, järgmine juba 7 kilomeetrit,» meenutab Ronk treeninguperioodi algust. Kokku jooksis ta enne võistlema asumist ligikaudu 300 kilomeetrit.

Tagantjärele hindab Toomas Ronk ettevalmistusaega liiga pikaks. «Normaalsele inimesele on kolm kuud liiga pikk aeg, sest igasugune võistlusisu läheb selle aja peale üle. Pealegi oli kahekuuse treeningu järel selline tunne, et maraton saab läbi joostud,» räägib ta ning lisab, et eks see algul hullumeelse mõttena tundunud küll.

Treenimisajal oli Toomas Rongal õnnestunud maratonil osalemise idee pähe panna oma klassivennale ja Toomas Truule.

Truu alustas maratoniks treenimist veelgi hiljem, umbes juuli keskpaigas.

«Esimesel päeval jooksin viis kilti, teisel ja kolmandal kümme ja siis jäi puusaliiges haigeks,» meenutab Truu. Järgnes nädalane paus ja siis jälle treening... Kõige pikem ots oli 19 kilomeetrit, kokku läbis ta ligikaudu paarsada kilomeetrit.

«Minule oli kõige tähtsam osta maratoniks korralikud tossud, sest 42 kilomeetrit asfaldil tapab jalad korralikult ära,» kinnitas Toomas Truu. Lisaks said ostetud jooksupüksid, -sokid ja -särk, sest nii pikal distantsil hakkavad sellised asjad tulemust mõjutama.

Maratoni lähe anti Helsingi olümpiastaadionil. Viljand-lased leppisid omavahel kokku, et mingit koos jooksmist ei tehta, tempo valitakse oma tunde järgi.

Kõva arvutamine

Toomas Ronk: «Esimene 15 kilomeetrit oli väga mõnus, kilomeetri peale kulus viis minutit, kuid siis läks järjest raskemaks ja tuimemaks. Tekkis selline lauge vajumine. Kõige nigelam koht oli veidi pärast poole distantsi läbimist: jõud oli otsakorral, aga peaaegu samapalju tuli veel joosta. Ja sadam oli siinsamas lähedal...»

Toomas Truu: «Enne jooksu kartsin igasuguseid asju, näiteks, et põlved lähevad läbi, lihased krampi või seedimine korrast ära jne. Õnneks midagi sellist ei juhtunud. Viie kilomeetri peal vaatasin, et tunne on päris hea, võiks veel kiiremini joosta, nii ka järgmise ja ülejärgmise viie kilomeetri järel. Joosta oli mõnus ning lisasin vaikselt kiirust.

Kõige rohkem hakkas jooks mõjuma ajudele — jooksed mööda tänavaid ja kõik on nii monotoonne. Eks ma siis mõtlesin igasugustest asjadest, murdarvutasin pidevalt, et kui palju on veel joosta, ja vahepeal laulsin mõttes.»

Mustad küüned ja verine rind

Toomas Ronk: «Jooksu ajal sai distantsi igatpidi mõõdetud ja arvutatud: nüüd on 4/9 läbi, nüüd 5/8...»

Toomas Truu: «Kui Viljandi järve jooksul on poolel maal kerge tunne, et alla poole ongi veel jäänud, siis maratonil ei pakkunud see mingit kergendust. 35. kilomeetril oli tunne veel suhteliselt hea ja siis mõtlesin, et millal see tõeline maraton algama pidigi...

Kohe see aga juhtuski. 36.—40. kilomeetrini käis tee mäest üles-alla ja see küpsetas jalad ikka päris ära. Viimased kolm kilomeetrit tundus, nagu hüppaks ühe koha peal. Kui rattamaratonidel saab allamäge sõites puhata, siis jooksu ajal laskumisel mingit puhkust ju pole.»

Toomas Ronk: «Seitse kilomeetrit enne lõppu hakkas väike varvas valu tegema. Selgus, et küüs on lahti nagu kapotikaas. Tõmbasin ta siis kännu otsas maha, järgmises joogipunktis panid arstid plaastri peale ja jooksin edasi. Kokkuvõttes oli see ikka väike asi.»

Toomas Truu: «Kui finišis kõndima hakkasin, olid nagu 36-kilosed sangpommid jalgade küljes. Pärast jooksu avastasime, et rinnad on meil veriseks kulunud. Nimelt oleksime pidanud enne jooksu rinnanibud kinni teipima, et särk neid katki ei kraabiks. Ka mõlemad suure varba küüned tõmbusid lõpuks mustaks.»

Toomas Ronk: «Kohale jõudes oli pilt ikka veidi aega üsna udune ja tunne kehv. Kinnitasin endale, et selle päevaga sai joostud kaks maratoni: esimene ja viimane. 1506. koht rohkem kui 5500 lõpetaja seas ning viis minutit alla nelja tunni joostud aeg olid tegelikult päris üllatavad.»

Toomas Truu: «Emotsionaalselt on see kolm tundi ikka jube monotoonne tampimine. Jooksma minnes mõtlesin, et aeg võiks tulla 3,5 tunni kanti, kui aga väga hullusti läheb, siis kuni neli tundi. Ei olnud ju varem jooksnud ja ei osanud arvata, mis kõik ette võib tulla. 3:01.12 oli meeldiv üllatus. Seda, et see 86. koha andis ja eestlaste paremuselt teine tulemus oli, kuulsin alles koduteel.»

Õiged tossud hädavajalikud

Mõlemad jooksjad kiidavad nagu ühest suust õigete jalavarjude valimist, mis säästis jalgu halvimast. Ehkki praeguseks on maratoniväsimus mõlemal kontidest kadunud, pole uut katsumust kummalgi nii pea plaanis.

Tõe huvides tuleb siiski mainida, et mõlemad jooksjad pole spordikaud inimesed. Nad võtavad harrastajatena osa maastikurattavõistlustest ning on aastaid osalenud ümber Viljandi järve jooksul.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5