Vaba ja pingevaba õhkkond tekitas pärimusmuusika aidas palju head energiat. Kõik, kes tulid, olid või on Eve Noormetsa või tema stuudioga kuidagi seotud.

Ise olen Eve kolleegi ja õpilasena tema tegemisi kõrvalt näinud peaaegu kõik need kakskümmend aastat, seepärast võiks arvata, et kõik on kord juba olnud. Ometi suudab ta ikka ja jälle üllatada värskete ideede ja terviklike lavastustega.

Kust need tulevad, kuidas valmivad? Ikka lastelt, lastega ja lastele. Oluline on inimene, nõnda nagu ta maast-madalast areneb. Eve stuudio iga kontsert on lastele kogemus, mitte pelgalt aruanne või õpitu fikseering.

Lapsekeskne ja loomulik

Eve väärtustab lastetöös ennekõike protsessi. Mitte tulemus ei ole kõige tähtsam, vaid tee, kuidas selleni jõuda. Kõigis stuudio ettevõtmistes on tunda lapsekesksust ja loomulikkust. Nii ka sel kontserdil.

Sünnipäevalapsed, kõik praegused stuudiolased, istusid saalis kõige nähtavamal kohal näoga publiku poole ja nautisid kogu kontserti. Ei mingit pabistamist lava taga, ei hirmu sammu segimineku ees. Vaatajani jõudis siiras rõõm tantsimisest.

Meelde jäid targad näod. Oli näha, et laps tantsu ajal mõtleb, mida ta teeb.

Nauditav oli laste musikaalsus, see, kuidas muusika neile mõjus. Tore oli kõrvalt jälgida lapsevanemate kaasaelamist ja oma võsukeste imetlemist. Nad said seda teha kogu etenduse vältel, mitte ainult konkreetse tantsu ajal. See oli omal kohal ja loomulik.

Sundimatu dialoog

Väga omapärane oli etenduse algus: külalised, kes saali sisenesid, leidsid end treeningtunnist: tüdrukud sooritasid keset saali liikumiskombinatsioone, saateks õpetajate Eve ja Tarmo kommentaarid India-reisilt. Nende sundimatu dialoog viis publiku ühele lainele, andis võtme, mõistmaks järgnevat.

Kui siis stuudio rühmad järgemööda all saalis ja laval udusulgedel lennata lasid ning ise hõljusid, sosistasid lapsed minu ees: «Kas juba algas?»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0