Humorist Mart Juur arvab, et poliitikas või avalikus elus tegutsevad inimesed peaks aru saama, et tögamine käib nende ametiga paratamatult kaasas. «Nii nagu käib ajakirjanikuametiga kaasas see, et sa saad netikommentaarides sõimata.» Foto: Andres Teiss («Postimees»)

Aprillikuu esimest päeva on ikka tähistatud naljapäevana. Päevana, mil üritatakse üksteist tüssata ning pööratakse tavapärasemast suuremat tähelepanu nii tõsisele asjale nagu nalja tegemine.

«Sakala» meelitas huumoriteemadel vestlema ühe Eesti populaarsema ja viljakama naljamehe, «Ärapanija» saatejuhi ja «Postimehe» huumorikülje toimetaja Mart Juure.

Mart Juur, kui tähtis on, et olemas on niinimetatud rahvusvaheline naljapäev? Kas sellega pole mitte samuti nagu naistepäevaga, et naisi võiks meeles pidada terve aasta jooksul ja ka nalja võiks teha pidevalt?

Tegelikult on ju 1. aprill naljapäevana märksa vanem traditsioon kui naistepäev. Ma usun, et see võib olla pärit juba keskajast või koguni vanast Egiptusest, kusagilt valekuningapäevadest ja narrikarnevalidest. Eesti ajakirjandus on seda päeva tähistanud juba 1920. aastatel. Ja nagu iga traditsioon kaunistab elu, teeb seda ka naljapäev.

Muidugi võib iga päev naistele lilli viia ja ka lõbus olla, aga ega naljapäev kellelgi tükki küljest võta.

Teatrirahvale on teatripäev tähtis sündmus. Mida tähendab 1. aprill humoristile?

Ta on ikkagi rohkem selline üldrahvalik püha. Tänapäeval ehk mitte nii väga, aga mõni aasta või isegi aastakümme tagasi oli ta just eelkõige ajakirjanike pidupäev. Siis said ajakirjanikud, kes olid aasta aega kirjutanud tõsiseid lugusid, ühel päeval aastas end välja elada ning avaldada valeuudiseid ja hullusi.

Mina kui eraisik elan ikka samamoodi nagu tavaliselt. Ei mäletagi, millal viimati ise aprillinalja tegin. Aga ma arvan, et paljud inimesed on sellel päeval tavalisest erksamad ja kui nad muidu midagi ei tee, siis hommikul ärgates katsuvad ikka mõne pereliikme haneks tõmmata. Vähemalt lapsed, kes üritavad unise ema või isa mõne sul-on-selg-valge-stiilis naljaga rajalt maha võtta.

Kuidas on aprillitünga saamisega? Kui kergeusklik sa ise ses suhtes oled?

Hommikused inimesed on unised ja tihti sellised, kes ei tea hoobilt, mis kuupäev on ja kui nad kuulevad raadiost või loevad lehest mingit kahtlast juttu, siis nad ei ühenda tõesti esimesel hetkel ära, et see võib aprillinali olla.

Praegune elu on muidugi selline, et iga päev tuleb kummalisi uudiseid, nagu oleks kogu aeg mingi naljapäev. Üks uudis on jaburam kui teine, sa loed neid ja mõtled, et ei või olla. Fantaasia jääb reaalsele elule alla.

See on ka võib-olla põhjus, miks ajalehed ja telejaamad on tagasi tõmbunud 1. aprillil libalugude tegemisest, sest igapäevane elu on piisavalt hull ja inimesed on kõigega harjunud.

Veneaegses ajakirjanduses olid sellised naljad väga omal kohal, sest meedia oli üksluine ja hall ning sellel ühel päeval kõik möllasid.

Kas kodused teevad sulle igal aastal ikka korra ära?

Kui mul tütar väiksem oli, siis ta ikka tegi ja see oli tegelikult väga armas. Nüüd on ta abiturient ega viitsi enam. Tegelikult ongi see päev, nagu kõik teised pühadki, kõige toredamad ehk lastele. Suurtel kaasnevad igasugu pidupäevadega kohustused, lastel on lihtsalt lõbus.

Mis sa sellest arvad, et üks Ida-Viru ärimees kaebas ajalehe «Põhjarannik» aprillinalja eest kohtusse ja sai seal ka õiguse?

See näitab minu arust, et vahepeal on jõudnud pärale põlvkond, kes ei saa enam traditsioonidest aru. See on omane nii kaebajale kui kohtunikule, kes selle otsuse langetas. See näitab, et mingid traditsioonid on ühiskonnas katkenud.

Hästi lihtne on olla tõsimeelne. Mulle on jäänud mulje, et inimesed on praegu oma maine pärast väga mures. Tahetakse olla õudsalt tõsiseltvõetavad, sest sellest sõltuvad töökoht, karjäär ja sissetulek. Mida tähtsamal positsioonil sa oled, seda rohkem sulle tundub, et kuidas võib mingi ajaleht sinu kohta nalja teha, kas sa polegi siis tõsiseltvõetav.

Kui tihti sinu peale kaebusi tuleb — kas siis Raadio 2-te, «Postimehesse» või Kanal 2-te?

Mul neid kogemusi polegi eriti esile tuua, sest on ju ette teada, et need saated või leheküljed, mis ma teen, on kindlas formaadis. Ja materjal on juba nii toimetatud ning inimesed saavad aru, et tegemist on huumorisaatega. Väga täpne positsioneering ehk väldib sellist müra.

Samas jääb mõistmatuse nivoo alati teatud määral alles. Eks sa isegi «Pehmete ja karvaste» puhul kuule selliseid reaktsioone. Et mõni loll tuleb ja seletab, et kuidas nii küll võib. Loota, et sa kõigile edastad sellise asja, millest saadakse ühtemoodi aru, ei ole mingit mõtet.

Poliitikud ja avaliku elu tegelased on vist sedavõrd karastunud, et ei hakka enam pilamise üle kaebama. Või on üks sinu «lemmikuid», Pärnu linnapea Mart Viisitamm siiski kuidagi reageerinud?

Kogenenumad, nagu näiteks Savisaar, on kindlasti ükskõiksed. Mart Viisitamm ise pole kaevanud, kuid tema naine saatis küll kunagi Raadio 2-te pahura e-kirja. Viisitamm ongi ses suhtes naljakas juhtum, et ta on selline värskelt küpsetatud poliitiline tibu. Tont teab, kust ta välja ilmus, nüüd on suure linna linnapea, aga poisi kont ei kanna. Sellised noored on tähelepanust muidugi meeletult huvitatud, kuid kui see pole selline, nagu nad ootasid, siis ei oska nad ühel hetkel endaga midagi peale hakata.

Küll aga peavad poliitikas või avalikus elus tegutsevad inimesed aru saama, et tögamine käib nende ametiga paratamatult kaasas. Nii nagu käib ajakirjanikuametiga kaasas see, et sa saad netikommentaarides sõimata.

Kas kõigega võib nalja teha ja mitte miski pole püha? Kust maalt piir läheb?

Eks need piirid ole iga inimese sees ning see oleneb ka toimetaja ja autori tarkusest ja põhiväärtustest. Põhimõtteliselt võib kogu elu vaadata kui traagilist protsessi või draamat või hoopis komöödiat. Kõik, mis inimesega juhtub, võib ju olla mingis kontekstis naljakas. Hästi tähtis ongi konteksti küsimus. Tehniliselt võid ju igal ajal teha hästi hea nalja, aga viisakas inimene igas kohas ja igal hetkel seda ei tee.

Aga selline näide. Andrus Kivirähk teeb Jumala kulul nalja ja suurt probleemi pole, samas ühed Muhamedi kujutavad karikatuurid Taanis tekitasid paksu pahandust.

Šokeerimine on kahepoolne protsess. Peab olema isik, kes soovib šokeerida, ning isik, kes on valmis šokki saama. Andruse Jumala-lugude puhul on selge, et see tekst toimib Eesti kultuurikeskkonnas ja iga arukas inimene peaks tegelikult aru saama, millega on tegemist. Siin ei tohiks tekkida kommunikatsiooniprobleeme müra tasemel.

Taani juhtumi puhul oligi põhiliselt müra. Ma tean, et mõni väitis, nagu oleks tegemist olnud provokatsiooniga, aga ma ei arva seda. See oli lihtsalt üks tööõnnetus, inimesed sattusid hoogu ja toimetaja ka ning tulemus oli selline, noh, keskpärane.

Oponendid, kes räägivad sama keelt ja saavad märkidest ühte moodi aru, võivad endale üsna palju lubada. Nagu külma sõja ajal kaks poolt. Siin olid erinevad märgisüsteemid, erinevad kultuurid, millega oleks pidanud arvestama.

Kuidas sul tulevad kõige paremad ideed ja naljad? Kas niisama, igapäevaelus nähtut fikseerides ja seejärel seda peas mudides või on ka töölaua taga punnitamist?

Kui sa töötad ajalehes, siis on see võrreldav sprinteri tegevusega. Sul on mingil hetkel deadline ja siis sa proovid finišisse jõuda võrdlemisi hea tulemusega. Sul peavad olema hea keskendumisvõime ja kiire realiseerimisoskus. Esimene pool ongi kogumine ja teine siis arvutis vormistamine. Ja kui vaja, siis tuleb ka laua taga lihtsalt punnitada. Kusjuures tulemused ei pruugi sellise füüsilise töö puhul sugugi pahad olla. Lihtsalt hakkad otsast tegema ja nii ta läheb.

Ilukirjandusliku teksti kirjutamine on muidugi hoopis teistsugune tegevus.

Kui palju humoristina ise üldse nalja tarbid?

Eesti telekanalitest katsun ma peale «Ärapanija», mida olen sunnitud vaatama juba seetõttu, et ma tahan näha monteeritud lõpptulemust, pihta saada «Pehmetele ja karvastele». See saade on minu jaoks võrdlemisi loogilisel kellaajal. Muid asju ma eriti ei vaata. Välismaa huumorisarjad on tihti nii hilisel kellaajal, et ma ei jaksa nii kaua üleval olla. Aga näiteks selline sari nagu «Big Train», mida kunagi näidati, oli päris lahe.

Kas sa vaatad neid teistsuguse pilguga kui tavaline vaataja? Mina näiteks tunnen mõnikord kadedust, et pagana hästi on midagi tehtud.

Ikka vaatan neid pigem kui tavaline inimene. No eks mingitest asjadest saa aru, kuidas see tehtud on, aga ega see mõte eriti tihti ei tule. Ikka elad kaasa ja lähed looga kaasa.

See, kui keegi mingi asjaga üllatada suudab, on muidugi tore. See on nalja üks mõte ja kõige parem asi, mis üldse juhtuda saab. Vist.

Kas Eestis on suhteliselt lihtne olla tipptasemel humorist? Ega vist eriti tõmblema pea, samas kui USA-s või Inglismaal oleks kindlasti rohkem rabelemist, et pildile pääseda ja eelkõige seal püsida?

Noh, sisetunde mõttes pole vahet, kus sa oma tööd teed, ikka tahad ju korralikult teha ja ses mõttes konkureerid ainult iseendaga, mitte kellegi teisega.

Ma usun muidugi, et kui sa oled USA-s mingi lehe toimetaja või telejaama produtsent, siis sul on neid stand-up koomikuid ukse taga tõesti pikk-pikk järjekord, aga eks ole meilgi küllalt üritajaid.

Kas võib öelda, et sul on mõnus amet?

Minu arvates on küll hästi mõnus amet. No ma pole teistsuguseid ameteid pidanud, nii et otsest võrdlusmomenti nagu polegi. Aga kui vaatad, kus ja missuguseid töid inimesed teevad, siis...

Kui sa teed sellist asja, mis sulle meeldib, ja sa teed seda mõnuga, siis on see tegelikult jube vedamine. See nagu polegi töö sellises eestilikus, tammsaarelikult hirmsas tähenduses, et muudkui töötad ja töötad ning lõpuks tuleb töö ja tapab su ära. Ei, on jah jube hea amet, ei saa kaevata. (Naerab mõnuga.)

ENDAST

Olen sündinud 29. septembril 1964. aastal. Õppinud Otepää keskkoolis ja Tartu ülikoolis. Töötanud ajakirjas «Pikker», ajalehtedes «Nelli Teataja», «Eesti Ekspress» ja «Postimees».
Armastan ujuda, lugeda, magada, jalgrattaga sõita ja muusikat kuulata.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33