| |
|
 |
Rekordipüstitamist tuli Ugala teatri juurde uudistama mitu tuhat inimest. Foto: Elmo Riig |
 |
Tikuläitmist tuli vaatama mitu tuhat inimest
(13)
30.11.2004 00:01
Henrik Ilves, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Tuhanded inimesed olid laupäeva õhtul Ugala teatri ees
tunnistajaks Guinnessi rekordi sünnile, kui tikuvabriku juubeli puhul prahvatas
põlema rohkem kui kuue meetri pikkune tuletikk.
Laupäeval kell üks on hiigeltikk, mida nädala jooksul on hoolikalt parafiiniga immutatud ja kuivatatud, tehasest välja tõstmiseks valmis. Neli meest tikku liigutada ei jõua, appi võetakse tõstuk. Tikuvabriku juhatajat Tarvo Mossi pole sel hetkel kohal, sest ta annab «Aktuaalsele kaamerale» intervjuud. Tänu Guinnessi rekordi üritamisele ei ole juubel enam ettevõtte siseasi, vaid üle-eestiline meediasündmus. Ajaloolist haavaprussi vedavad töömehed on heas tujus. «Huvitav, mida ülemused meiega teevad, kui suitsukoni tikule peale viskame?» lõõbivad nad. See jääb neil õnneks siiski järele proovimata. Tiku otsa katsudes ilmnevad aga esimesed märgid, et rekordipüstitamine võib ka ebaõnnestuda. Süütepea on pehme ja natuke niiske. «Higistab, kuramus! Kile tuleb ümbert ära võtta,» arutavad töömehed. Kile all avanev pilt annab tunnistust, et süütematerjal kipub murenema. «Pole vast hullu — materjali on tiku otsas veel küllalt,» hindavad mehed. Õige nurga leidmine võttis tunni Pisut hiljem algab teatri ees rekordi püstitamise peaproov. Metsatõstuki juht Mati Ringas hakkab kuuemeetrise prussiga õiget tõmbamisnurka otsima. Et süüteriba on tikust vaid õige pisut laiem, peab asi sentimeetri pealt paigas olema. Esialgse kava järgi tuleks tikku tõmmata tõstukiga paralleelselt. Tõstukijuht pingutab pool tundi kõigest väest, aga mitte kuidagi ei taha pruss sirget joont mööda libiseda. Asjad hakkavad sujuma alles siis, kui kohale jõuavad Tarvo Moss ja teine Estonian Matchi osanik Harri Aaltonen. Pisut toimuvat takseerinud, tuleb ülemustel idee: tõstukijuht üritagu tikku hoopis enda poole tõmmata! Niiviisi liigubki pruss täpselt otse ja tikuvabriku mehed tõstavad pöidlad püsti. Mossil, kes varem on öelnud, et ta rekordiürituse ebaõnnestumise korral eriti ei kurvasta, on nägu tõsine. «Ausalt öeldes on närv ikka sees küll,» tunnistab ta . «Rekordi püstitamine läks suure kella külge. Oleks pisut piinlik, kui asi nüüd ebaõnnestuks.» Sel ajal, kui tõstukijuht prussiga veel natuke trenni teeb, läidetakse teatri ümber õueküünlaid. Teisel pool Ugala tiiki süttib number 100. Hämarduvas talveõhtus põlev küünlarivi ja orgu laskuv suits loovad lummava vaatepildi. Rekordipüstitaja jõuab teatri ette pärast kella kolme. Varsti on kohal ka Oleg Stasiy ja Heli Väinoja, kelle ülesanne on tikk Guinnessi rekordite raamatusse kandmiseks üle mõõta. Tänaseks on saanud selgeks, et koos peaga oli selle pikkus kuus meetrit, kakskümmend kolm sentimeetrit ja viis millimeetrit. Pritsimehed lõpetasid tulevärgi kiirelt Kolmveerand viis hakkab tõstukijuht tikku kopaga ettevaatlikult süüteribale tõstma. Rahvast on teatri ümber nii palju, et sündmuse jälgimiseks sobivat kohta leida on täiesti võimatu. Süütamise tseremoonia juhatavad sisse kolm sajanditaguses rõivastuses inimest, kelle ülesanne on ilmselt rahvale midagi ürituse kohta rääkida. Et mikrofoni ega helivõimendust teatri ees pole ning metsatõstuk müriseb, pole neid kuulda isegi kümne meetri kaugusele. Siis teeb vahepeal Mulgi matsiks kehastunud Mati Ringase juhitav kopp jõulise tõmbe ja Guinnessi rekord ongi sündinud. Vaevalt jõuab päevakangelane üleni süttida, kui pritsimehed sellele kustutitega kallale asuvad. Publiku seast kostub vilekoor — kui sai juba kohale tuldud, tahaks tulevärki ikka natuke kauem näha. Pisut leevendab pettumust asjaolu, et kahele mehele käib tiku kustutamine esimese korraga üle jõu ning haavapruss pillub sädemeid kauem, kui tuletõrjujad soovinuks. Samal ajal kui vaatepildist ilmajäänud oma hilist kohalejõudmist kiruvad, lähevad tikuvabriku töötajad teatrisse sünnipäevapidu pidama. Tarvo Moss on silmanähtavalt rahul ja seda põhjusega: Guinnessi rekordi püstitamine tõmbas tikuvabrikule kogu Eesti tähelepanu. «Me ei ole nii rikkad, et lasta reklaamifirmadel kampaaniaid korraldada. Peame omaenda ajusid kasutama,» ütleb tikuvabriku juhataja.
|