Ugala jõululavastuses «Kaevame vanaema üles!» mängivad Karol Kuntsel, Leila Säälik, Jaana Kukk, Peeter Tammearu ja Hilje Murel. Foto: Tarvo Vridolin

Ugala tänavune jõululavastus «Kaevame vanaema üles!» on paljudes inimestes oma pealkirja tõttu küsimusi tekitanud.

Millest sellise pealkirjaga lugu ikkagi räägib? Kas lastele näidatakse tavapäraste metsloomakeste ja päkapikkude asemel hoopis surnut? «Sakala» küsis sellistele küsimustele vastuseid jõululoo lavastajalt Maria Soometsalt.

Lavastaja Maria Soomets, kuidas seda pealkirja siis mõista?

See lugu pole tõesti päkapikkudest, kuid sellegipoolest on tegemist ühe väga helge ja südamliku looga. Ma ei näinud mingit põhjust pealkirja muuta, sest niisuguse pealkirjaga on ka raamat, mille põhjal ma dramatiseeringu kirjutasin.

Loo käivitab kahele väikesele lapsele väga armsa vanaema kaotus. Juttu tuleb sellest, mis juhtub siis, kui ühel päeval vanaema sureb. Näeme laste teekonda vanaema otsingul. Lõpuks jõuavad nad mõistmiseni, mida tähendab kellegi surm. Ei ole enam võimalik seda inimest tagasi saada, ei üles kaevates ega mingil muul viisil.

Lastel paraku tihti napib sellekohaseid teadmisi, vanemail ei ole aega või oskust neile seda selgitada. Lapsed jõuavad siis oma suure fantaasia ja pealehakkamisega omalaadsete järeldusteni. Kas või selleni, et tahavad vanaemale mulla alla viia eluks vajalikke asju. Neile on põhiline oma vanaema tagasi saada!

Ütlen rahustuseks, et laval kedagi üles ei kaevata ja midagi muud õudset ei juhtu. Lastele lõpeb lugu sellega, et mõistetakse — on teisi võimalusi, kuidas ühte inimest endaga kaasas kanda — tema peale saab aeg-ajalt mõelda.

Jõuluetendusel käib koos vanematega väga palju väga pisikesi lapsi, kes arvatavasti ei suuda sellist süžeekäiku jälgida ja kes tunnevad rõõmu eelkõige tüki visuaalsest küljest. Kas ka nende peale on mõeldud?

Kindlasti on saalis selliseid lapsi, kes on sellest teemast juba sammu võrra ees — tänapäeva lapsed arenevad ju kiiremini —, kui ka selliseid, kes veel selle sõnumini päriselt ei küüni. Lavastus on aga väga tegevuslik ja mänguline, nii et see ei tohiks pisematele vaatajatele igavaks muutuda. Loomulikult tulevad pärast jõuluvanad ja kõik muu tavapärane, mis igal aastal on jõuluetendustega kaasas käinud.

Eks meil muidugi on väike hirm, et räägime äkki liiga tõsistest asjadest, aga samas ei tahaks publikut alahinnata.

Kas sellisele pealkirjale on olnud mingisuguseid negatiivseid reaktsioone?

Jah, paraku küll. Just eile kuulsin, et üks grupp ütles reserveeringust ära, sest lapsevanematele ei meeldinud pealkiri. See kurvastas mind, kuid samas tegi nalja: kas tõesti arvatakse tõsimeeli, et laval on mingi õudus? Et mängitakse kellegi kontidega või tehakse muid jubedusi.

Me ju arvestame ikkagi sellega, et anname jõuluetendusi. Ma ei tea, kas ja kui palju on inimesed teatrisse helistanud, et pealkirja ja lavastuse kohta küsida. Tegelikult aga oleks väga tore, kui nad kahtluste korral seda teeksid.

Võin kinnitada, et me ei ole seda pealkirja pannud selleks, et kõmu tekitada ja tähelepanu võita.

Kust sa selle loo leidsid?

Ma lugesin enne läbi terve hunniku lasteraamatuid ja enamik neist olid sellised tavalised lastelood. See lugu aga jättis mulle kohe niivõrd sooja tunde, et ma ei tulnud selle pealegi, et inimestel võib mingeid hirme tekkida. Minu arust võiks see isegi olla lastele lausa kohustuslik lugemine. See on nii ilusasti kirjutatud ja hästi südamlik.

Autor Mans Gahrtonist tean ma väga vähe, aga stiililt on ta väga soe ja humoorikas nagu kas või tuntuim Rootsi lastekirjanik Astrid Lindg-ren.

Milliseid jõululavastusi sulle endale on meeldinud ja praegugi meeldib vaadata?

Ma ei ole tegelikult eriti palju jõuluetendusi näinud. Ega ma oma esimest jõulutükki mäleta, käisin väiksena üldse vähe teatris. Aga et mul oli võimalik nüüd ise valida, mida teha, siis järelikult mulle sellised lood meeldivadki.

Jõulud on ju selline aeg, mil võiks rohkem oma lähedastele ja tähtsatele inimestele mõelda. Neid päkapiku- ja muid lugusid tuleb ju kogu aeg igalt poolt. Midagi võiks ka hingele olla.

Sinu esimese lavastuse «Koturnijad» võtsid Ugala publik ja kriitikud väga hästi vastu, vaatajad valisid selle isegi oma lemmikuks. Kuidas sa praegu tagantjärele sellele menule vaatad? Oled sa ise tehtuga rahul?

No «Koturnijad» oli siiki meie ühine töö, seda tehes oli meil mingi meeletu lust sees ja just see on eelkõige tüki edu võti, mitte mingi väga hea lavastamine. Selline menukus oli meile endalegi üllatus, praegugi on saalid täis.

Eks mingil määral ole ka nüüdne jõululugu «Kotur-nijatega» veidi sarnane, sest sedagi on tulnud mul ise dramatiseerida ja teksti juurde kirjutada.

«Koturnijate» edu ettevaatlikuks mind ei teinud, pigem andis indu juurde ja ma väga tahtsin lastelavastust teha.

Tänu «Buratinole» oled sa ka lastega tihedalt seotud olnud.

Jah, seda kindlasti. Ning üks põhjus võib olla ka see, et ma ei ole kunagi lastelavastustega väga rahul olnud. Minu arust on nad olnud lihtsakesed ja nii mõnigi kord tundub, et need on üle jala tehtud. Tahtsin selle tee ise läbi käia ja proovida.

Millal sa järgmise lavastuse ette võtad?

Oi ei tea... Kõigepealt pean ikka selle valmis tegema. Aga see on küll kindel, et järgmine kord võtan ette valmis näitemängu. Et pool tööd ehk siis dramatiseerimine, mis on mulle olnud seni kõige raskem, oleks enne tehtud.

Lavastajaks hakkamise soovi mul kindlasti pole. Olen hea meelega edasi just näitleja, tahaksin ainult mängida, mängida ja mängida!

Mis sa ise jõulude ajal teed?

Sel aastal on tore see, et kui tükk 11. detsembril esietendub, on minu töö tehtud ja mina võin jalad kaminale tõsta. Tundub, et tuleb rahulik ja vaba jõuluaeg, mida pole mul ei teagi kui mitu aastat olnud. Ma vajan jõulude ajal perekesksust. Sõidan maale ja veedan pühad seal, sest seal on umbes selline õhkkond nagu muinasjutulistel jõulukaartidel.

Ma tunnen, et mul on selline soojuse ja õnne eelaimdus sees... Tundub, et tuleb ilus ja rahulik aeg.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5