Hobused on Meeli Lehtsaare lemmikuteks olnud juba lapsest saati. Hobuväljal tegeleb just tema nende hooldamise ja ratsastamisega. Foto: Elmo Riig

Hobuvälja peremees Veikko Lehtsaar tunnistab, et talukoht alles hakkab uut elu elama — aastaga pole pere veel muud suutnud, kui majapidamise elamiskõlblikuks teha.

«Tahame Hobuvälja paari aastaga korda teha,» avaldab mees lootust.

Kui noored selle koha ostsid, oli see kolm aastat tühjana seisnud. Lokkasid võsa ja nõgesed, õu oli vanarauda täis ja laudal polnud katust ollagi. Nüüd on hooned enam-vähem korras, risu ja umbrohi on taandunud ning laudast on saanud tallihoone.

Reedel krõmpsutas koplis palliheina kümme hobust ja Shetlandi poni Vigri. Isegi külma ilmaga saavad loomad kas või lühikeseks ajaks välja, et ennast tühjaks joosta.

Kaks suksut oli Heimtali Tallidesse võistlustele viidud.

«Tavaliselt toome nad treileriga maneeži, siin neid ei hoia,» selgitas Meeli Lehtsaar. Seekord olid nad enne võistlusi siiski Heimtalis, et perenaine saaks neid treenida ja vormi ajada.

Hobustega tegeleb peamiselt perenaine

Esimese hobuse soetasid Lehtsaared umbes viis aastat tagasi, nüüd on neid juba kolmteist. Hobuste soontes voolab trakeeni ja Tori tõugude veri. Kaks mära on vanemad, ülejäänud on noorhobused ja varsad.

«Algul oli üks hobune, siis kaks, edasi neli. Ostame ikka üksikuid, tavaliselt paaritame märasid ja varssadest tuleb talli hobuseid juurde,» selgitas Meeli Lehtsaar. Praegu ootab kaks mära järeltulijat kuulsalt täkult Palladiumilt.

Peremees lisab, et hobusekasvatus on neile rohkem hobi. «Ratsutame ise, osaleme väiksematel võistlustel ja poniga oleme lasteaedades käinud,» räägib ta.

Poni Vigri on juba kahekümnene, näeb vasaku silmaga halvasti, kuid on sõbralik ja laste lemmik.

Hobustega tegeleb peamiselt perenaine. «Mina teen talutöid, hooldan talli ja õpetan hobuseid, Veikko aitab mind ja varustab hobusekasvandust vajalikuga,» selgitab ta. Suurem osa naise päevast kulubki hobustele. «Seitse päeva nädalas tööl,» kommenteerib Meeli Lehtsaar enda ja abikaasa tegemisi.

Hobused on lemmikud lapsest saadik

Lehtsaared on abielus olnud neli aastat, kuid tunnevad teineteist juba lapsepõlvest. Siis viis neid kokku ühine huvi hobuste vastu, sest mõlemad käisid ratsutamas. Peres kasvab kaks last: 11-aastane poeg ja kolmeaastane tütar.

Hobuväljal on 14 hektarit maad, peamiselt metsa ja koplite all. Lisaks rendib noor pere põlde, millelt saadi suksudele hein ja silo. Loomad saavad veel kaera, vitamiine, soola ning muudki suupärast ja organismile vajalikku.

Veikko Lehtsaar selgitab, et loomi peab oskama õigesti pidada. Tuleb arvestada kuludega: Hobuväljal tehakse kasvatamisest müügini kõik ise. «Kui ostad teenust, siis tulu ei saa,» lisab peremees. Nemad siiski müügi peale veel ei sihi, vaid arendavad oma kasvandust välja.

Hobusekasvatuse juures loevad ka tutvused — sellega tegelev seltskond käib tihedalt läbi.

Kuulsate hobuste järglased on hinnas

Meeli Lehtsaar ütleb, et kui hobust müügiks kasvatada, tuleb ta võimalikult odavalt osta, treenida ja õpetada ning viimaks müüki panna. «Tähtis on, et hobune oleks ilus ja sõbralik,» lisab ta.

Hobuväljal järgitakse tõuaretuse reegleid. «Pead arvestama, kellega mära paaritada. Kui näiteks üks varss on kuulsa hobuse järeltulija, teine aga tavaline, on nende pidamise kulud ühesugused, aga müügihinna vahe võib olla väga suur,» selgitab perenaine.

Pere peamise elatise toob majja Veikko Lehtsaar, kelle töö on hobuste rautamine. Selle ameti õppis ta selgeks tuttavalt Soome sepalt ja nüüd elab ta suure osa ajast ratastel, sest ratsude sooviga kliente on tal üle terve Eesti.

Peremees tunnistab, et tohutust klientuurist hoolimata tahaks ta paiksemaks jääda ja piirduda oma maakonnaga. Ta sõidab aastas maha umbes 150 000 kilomeetrit.

Veikko Lehtsaar ütleb, et temasarnaseid proffe on veel. Tellijad on peamiselt väiksemad hobusepidajad, suurtes kasvandustes on oma spetsialist, talunikud aga teevad selle töö sageli ise ära.

«Ega see nii keeruline kunst ka ole,» lausub Lehtsaar.

Tema jutu järgi on näiteks Soomes rautajatel statsionaarsed bussid, millega ühest tallist teise sõidetakse. Ka Veikko Lehtsaarel on auto tavaliselt vajalikku kraami täis.

Rautada tuleb kahe kuu tagant

«Tangid, haamer, naelad, ääs, alasi,» loetleb ta mõningaid tööriistu, mida kaasas tuleb vedada. Gaasiküttel töötava ääsi tõi mees alles hiljuti Soomest.

Hobust peab rautama keskmiselt kahe kuu tagant. Mõni omanik tellib rautamise isegi poole aasta järel, paraku on siis hobuse kabjad sageli üle kasvanud, haiged ja pudedad. See on tegelikult üsna kallis töö.

Sporthobustel on enamasti kõigil kabjarauad all, tööhobustele pannakse need tavaliselt siis, kui on vaja suuremaid teid pidi sõita. Rauad kaovad alt siis, kui loom käib pehme pinnase peal, kus need jäävad juurte ja kivide taha kinni.

Kabjarauad pannakse alla numbri järgi ja neid saab poest osta. Lehtsaar näitab plastrauda, mis on võrdlemisi kallis. Tänapäeval on saadaval ka kõikvõimalikud silikoon- ja liimrauad, mida kasutatakse siiski vaid tipphobuste puhul.

Töö kiire ja korralik

Heimtali tallis oma Osrami-nimelist hobust rautama asuv meistrimees paneb kõigepealt jalgade ümber kaitsed, mis peavad ära hoidma vigastusi, kui näiteks kapja lõigates nuga libastub või rautades nael läbi tungib.

«Hobune peab õpetatud olema, et ta jalga tõsta oskaks,» selgitab Osrami esijalaga tegelev sepp.

Vana raud tõmmatakse alt, kabja katkised ja kulunud küljed lõigatakse lühemaks, noaga puhastatakse kolmnurkne kabjakiil, siis lihvitakse raspliga üle. Ääsil kuumaks aetud raud kopsitakse alasil jala järgi õigeks ja pannakse kabjale, kus see sulatab pinna siledaks. Raud jahutatakse ja lüüakse naeltega alla. Naelaotsad needitakse ja sepp käib neist veel raspliga üle.

«Kui rauad on kogu aeg korralikult all olnud, läheb nelja jala rautamiseks tund, aga kui kabjad on vigastatud, siis oma kolm tundi,» kommenteerib Meeli Lehtsaar abikaasa tööd.

30-aastane Veikko Lehtsaar ütleb, et rautajate kutsehaigus on haige selg. Temal seda veel pole ja oma ametit kavatseb ta edasi pidada.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.57