| |
|
 |
Ratastoolis Villu Urban loodab 2012. aasta Londoni paraolümpiamängudel kettaheites Eestit esindada.
Foto: Peeter Kümmel |
|
Villu Urban püüdleb Londoni paraolümpiamängudele
30.10.2007 00:01
Egon Valdaru, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Üheksa aastat tagasi vettehüppel saadud trauma tõttu ratastooli sattunud Villu Urban (34) on kaks aastat tõsiselt kettaheitega tegelnud ning seadnud endale eesmärgiks jõuda 2012. aastal Londoni paraolümpiamängudele.
Kohtume Villu Urbaniga Viljandi Paalalinna gümnaasiumi viilhalli heiteringis. Abistaja Leo Saavan lükkab ta ratastooliga erilisele heiteraamile. Siis paneb ta mehele pahemasse kätte kinda, selle käega hoiab too heiteraami küljes olevast käepidemest. Mehe teisele käele määritakse veidi liimi, sellesse võtab ta ketta. Seejärel kallutab ta end tugevalt paremale ja taha ning saadab ketta lendu.«Lõug lõpus püsti! Tõmba käsi võimalikult pikalt välja!» õpetab kõrvalt treener Aita Peters. Heidab ka kuuli ja viskab oda Villu Urban kuulab tähelepanelikult juhendaja nõuandeid, korrigeerib oma asendit ja ketas teeb heitenurgas eelmisest kõrgema kaare. Nii harjutab ta pool tundi. «Ketas hakkab sul tõesti lendama,» kostab vahele treeneri kiidusõnu. Seejärel tõukab Urban veel kuuli ja viskab oda. «Odavise treenib rannet tugevamaks, aga just seda on mul vaja selleks, et saavutada kettaheites pikemaid heitekaari.» Kuuli haarab paremakäeline mees hoopis kurakätte. «Tõukeliigutuseks vaja minevate lihaste närvid on vasakul käel paremini säilinud,» selgitab ta. Oma sõnutsi teeb Urban viilhallis iga nädal kaks-kolm treeningut. «Lisaks treenin iga päev kaks korda kodus: tõmban heite- ja viskeliigutuse imitatsiooniks kumme ning treenin hantlitega nii istuli kui selili,» tutvustab ta. Pekingi rong on läinud Et puudeid on inimestel väga erinevaid ja võistlusklasse palju, tuleb rahvusvahelistel võistlustel osalemiseks läbida klassifitseerimine, kus määratakse kindlaks võistlusklass. Villu Urban tegi seda tänavu. Tema võistlusklassi eelmiste Euroopa meistrivõistluste norm oli kettaheites 13.20. Pekingi olümpiamängudele pääsu B-norm on 15.90. Et seda sai täita vaid 2007. aastal, siis sinna mees ei jõua. «Normid on väga kõvad, minu klassis pääseb olümpiale vaid neli-viis sportlast,» selgitab Urban. Tema isiklik rekord võistlustel on praegu 9.25, treeningutel on ketas lennanud aga ka üle 10 meetri. «Lähitulevikus panustan üldfüüsilisele treeningule, et vähendada vahet maailma tippudega. Esialgu olen neist eelkõige jõu poolest palju nõrgem.» Urban usub, et 2012. aastal aset leidvate Londoni olümpiamängude eel täidab ta normi kindlasti. Alustas tänu juhusele Kettaheite juurde jõudis Villu Urban 2004. aasta suvel, pärast seda, kui tema vend leidis Võhma lähedal kodumuru niites maa seest ketta. «Hakkasin seda ala vaikselt proovima ja tundsin, et soovin sellega põhjalikumalt tegelda,» räägib ta. Teavet selle kohta, kuidas ketast nõrkade kätega õigesti heita, leidis mees internetist. Hiljem Euroopas võisteldes on ta jälginud maailma tippude treeninguid ja selle järgi oma harjutamismetoodikat arendanud. «Digikaamera võtan alati kaasa. Lätis võtsin videosse lätlasest maailmameistri soojendusharjutused,» kõneleb Urban. Võistles suvel ka Lätis, Taanis ja Tšehhis Peale kolme Eesti võistluse heitis Villu Urban sel suvel ketast Lätis, Taanis ja Tšehhis. Taani ja Tšehhi jõudis ta õhuteid mööda. «Ratastooliga lennukile pääsemine oli omaette ooper ja parasjagu peavalu tekitas heiteraami tassimine. Nii mõnigi kord pidin selgitama selle kaadervärgi eesmärki,» muigab mees. Välismaa võistlustel käimist organiseeris ja toetas materiaalselt Eesti invaspordi liit, sõidukulusid kompenseeris ka Viljandi linn. «Tippu tõusmiseks oleks vaja rohkem maailmas võistlemas ja treenimas käia, paraku napib invaspordi liidul raha,» kurdab Villu Urban. Raha kulub tal ka toidulisanditele, mida ta tarvitab liigeste taastamiseks. «Tugevate treeningute järel oleks tarvis massaaži, praegu seda võimalust pole. Juhul kui soovin tippu tõusta, tuleb see leida.» Ratastooli sattus Villu Urban pärast seda, kui ta 1998. aastal otsustas napsitanuna Suure-Jaani järvepeo ajal vettehüppeid teha. Vesi oli hüppekohas väga madal ning ta murdis kuuenda kaelalüli. Nüüd on spordimees juba mitu aastat täiskarsklane. ARVAMUS Aita Peters, treener Olen rohkem abiventiil: aitan, niipalju kui oskan. Töötasin pikki aastaid kergejõustikutreenerina, aga füüsilise puudega sportlaste treenimise kogemusi mul pole. Villu on püüdlik, võtab oma tegemisi tõsiselt. Oleks tervel inimesel selline tahtmine, jõuaks ta väga kaugele. Villu on erakordselt optimistlik ja elurõõmus spordimees.
|
Vanemad uudised .