Üks Soome kuulsamaid loodusfotograafe ja tuntumaid karupildistajaid Lassi Rautiainen on oma aukartustäratava objektiivi seekord suunanud teistele piltnikele. Foto: Elmo Riig

Peaaegu sellepärast, et tegemist on slaidiga, mida soome loodusfotograaf Lassi Rautiainen oma teiste tööde hulgas Matsalu loodusfilmide festivalil näitab.

«Kõik sõltub loost,» räägib Rautiainen foto tutvustuseks. «Ma võiksin teile jutustada, kuidas ma kaks päeva suuskadega läbi lume sumasin, siis huntide peletamiseks ja tee keetmiseks külmunud sõrmedega lõkke üles tegin ning märkasin kuud vaimustavalt lumelagendike kohal paistmas.»

Rautiainen heidab pilgu Lihula mõisa saali tema «Karu safari» pealkirja kandvat slaidiprogrammi vaatama kogunenud inimestele ja lausub siis: «Aga ma võiksin ka öelda, et sõitsin autoga Suomussalmist Kuusamosse, nägin kuud, pidasin auto kinni, tegin klõpsu ära ja sõitsin edasi.»

Seekord on õige just see proosalisem lugu, ent ka esimeses versioonis pole Rautiainenile midagi tavatut. Ta elab Kesk-Soomes Kainuu piirkonnas, mille asustus on sama hõre kui meie Soomaal. Seepärast pole ka midagi imestada, et loodus talle juba väiksena südame külge kasvas.

Parim karupildistaja

Kui Karlsson katuselt oli oma väitel maailma parim kukepiltide maalija, siis Lassi Rautiainenit peetakse Soome parimaks karupildistajaks.

Praeguse tippfotograafi vanematekodu asus umbes 600 kilomeetrit Helsingist põhja pool, Vene piiri lähedal Suomussalmis. 11-12-aastasena tavatses ta võtta kaasa veidi toitu ja kirve ning minna mööda metsi kolama. Et seal kandis on Soome parimad karude elupaigad, kohtus Rautiainen nendega juba poisikesena. Sellest ajast saadik ongi ta nende Põhjamaa metsade valitsejatega koostööd teinud ja parima karufotograafi tiitli pälvinud.

Rautiainen vahetab slaidi slaidi järel ja üks lumme uppunud jõulumuinasjutt asendub teisega. Iga pildi kohta ütleb ta mõne tutvustava sõna ja lõpetab alati sellega, et karusid selle pildi peal pole, sest nad magavad.

Viimaks jõuab kätte slaid kevadisest üleujutusest ja Rautiainen teatab, et sellel fotol võivad karud juba olla: kusagil taamal paistva metsa sees.

Veel mõni foto ja esimene karu ongi käes. Rautiainen on talle nimeks pannud Mister Athletic ja loom tundub seda nime auga kandvat. Kui ots juba lahti tehtud, tuleb mitmesuguse teo ja näoga mesikäppasid hulgi.

Rautiainen mitte ainult ei pildista karusid (spetsiaalsest karupildistamise varjendist loomulikult), vaid ka toidab neid. Vahel saavad loomad maiustada mõne auto alla jäänud põdra, vahel lehma, vahel kellegi kolmandaga. Rautiainen räägib, et karule ei valmista mingit probleemi nädalaga 500-kilone loom naha vahele keerata.

Hobi elukutseks

Nii nagu looduse kütkeisse, sattus Lassi Rautiainen ka fotograafia juurde juba lapsena. Juhuslikult kirjutas ta oma kooliekskursioonist kohalikule lehele. Et see oli pikk ja lõbus lugu ning koolilapsele ei tulnud palju maksta, võeti ta väljaandesse suvereporteriks.

Reporteritööd tegi Rautiainen viis suve järjest. Ajakirjanduse ja loodusarmastuse koosmõjul jõudis ta peagi loomuliku järelduseni, et jahipüssi asemel võib metsa hoopis kaamera kaasa võtta. See siiski ei takista juba 12-aastaselt isiklike koertega jahil käinud meest praegugi näiteks põtru küttimast.

Rautiainen on pildistanud peaaegu kõike, ta on teinud näiteks ka perefotosid ja reklaamülesvõtteid. Nüüd teenib ta elatist foto- ja linnuvaatlussafarite korraldamisega ning veedab poole aastast koos klientidega looduses.

«Varem tegin lolli vea: kaotasin üksinda looduses kolades aega ja pärast oli häda, kuidas raha teenida,» kõneleb Rautiainen. «Nüüd, kui ma klientidega käin, on mul raha kaasas ja samal ajal võin ise pildistada.»

Seejärel lisab mees aga, et teeks loodusfotograafi rasket tööd kindlasti ka ilma rahata.

Miljon fotot

Pärast slaidiprogrammi lõppu lähevad huvilised koos Lassi Rautiaineniga loodusesse, et ka ise veidi pildistamisega tegelda.

Rautiainen juhib oma maasturi mööda Šveitsi juustuna auklikku külavaheteed Kasari jõe poole. Sealsetel luhtadel on tal varem õnnestunud saada häid kaadreid metskitsedest, kuid seekord jäävad objektiivi ette vaid hane- ja lagleparved.

«Septembris võib Matsalus näha kümnetest tuhandetest sookurgedest või hanedest koosnevaid parvi ja kuulata nende kontserte,» teab fotograaf. «Soomes kohtab nii suuri parvi väga harva.»

Rautiainen ei oska öelda, millist looma või lindu ta kõige parema meelega oma piltidele modelliks tahaks.

«Aafrikas meeldis mulle lõvisid pildistada, sest nad on väga fotogeenilised. Aga sama hea tunde saab ka siin metskitsi, kodus karusid või varases hommikuvalguses vees pladistavaid linde fotografeerides,» arutleb ta.

Oma parimat pilti Rautiainen nimetama ei soostu, sest rohkem kui 20 raamatu, mitme kalendri ja 1200 postkaardi autorina peab ta pikaajalist heal tasemel tööd üksikutest kõrghetkedest tähtsamaks.

Kogu oma elu jooksul on ta teinud üle miljoni foto ning see arv jätkab kasvamist.

Hoolimata sellest, kas ta viibib parajasti Eestis, Soomes, Aafrikas või Alaskal, leiab Lassi Rautiainen alati üles kõige paremad pildistamiskohad.

«Vaatan kaarti ning otsustan, et ronin näiteks Norras selle mäe otsa ja teen just sellise pildi,» räägib ta. «Kui oled nii palju pildistanud kui mina, tead juba ette, milline on tulemus.»

Kuidas ta kaardi järgi õige koha üles leiab, ei oska mees isegi seletada.

«Mõni tuttav vahel kaebab, et ei tea head murakakohta. Ma palun tal endale kaardi anda ja näitan selle pealt, kus need kasvavad. Nemad arvavad, et olen lihtsalt seal kandis varem käinud, kuid tegelikult on see kaardil kirjas,» kinnitab fotograaf.

Kõige suurem probleem looduse pildistamise juures on Rautiaineni sõnul laiskus.

«Mõnikord ma närvitsen kodus, sest tean, et pärast seda vihmast õhtut peaksin olema hommikul kell neli just selles või selles paigas. Siis aga vaatan kaarti ja leian, et kilomeetreid on liiga palju ja aega liiga vähe,» kurdab ta.

Mees möönab, et vanus pole enam see, mis vanasti: kui noorena sai ligi viiekümnekilose varustusega mitmepäevaseid jalgsiretki tehtud, siis nüüd liigub ta enamasti ringi auto või mootorsaaniga. Aga ega needki ole just kerged käigud, sest ainuüki tema fototehnika kaalub 15—17 kilo.

Pildilood ja loopildid

Loodusfotograafid on ilma püssita jahimehed ja seetõttu pole ka midagi imestada, et nende lood kinni püütud hetkedest jahimehelugudele põrmugi alla ei jää. Sageli on fotograafid siiski eelisseisundis: nad saavad oma jutte fotodega tõestada.

Üks Eesti tuntumaid loodusfotograafe Arne Ader näitas Matsalu festivalil just oma niinimetatud loopilte ja kaks tema räägitud lugu on siin kirjas.

Luige-ema

Kord leidis Arne Ader roostikust luigepesa ja tahtis seda loomulikult pildile saada. Foto tuli aga teha poegadega samalt tasandilt ning seepärast heitis ta kõhuli.

Niipea kui mehe kõht maad hakkas puudutama, olid linnupojad selle all sooja ja varju otsimas. Oma kõhu all olevaid tibusid on aga arusaadavalt väga raske pildistada ning Aderil see välja ei tulnudki.

«Ma tundsin ennast tõelise luige-emana!» ütleb ta.

Hiljem sai ta siiski ka soovitud pildi kätte.

Ibakana

Aastaid tagasi, kui Arne Ader koos kaaslastega praegust Saaremaa Laidevahe looduskaitseala uuris, kuulis ta ühel asustamata saarekesel järsku kummalist piiksumist. Hääl oli justkui väga tuttav, samas täiesti võõras.

Kui mehed piiksuja viimaks kätte said, ei osanud nad esimese hooga sõnagi kosta. Siis aga pahvatasid kõik ühest suust: «Kuule, sa oled ju kana!»

Kui nad lähimas külas kana saarele sattumise kohta maad kuulasid, juhatati nad kohe ühe taluniku juurde. Too vandus loodusmeestele jumalakeeli, et kunagi varem pole ta kanamune kajakatele väljahaudumiseks pannud. Harilikult panevat ta need nimelt varesepesadesse.

Nime sai Ibakana selle järgi, et Laidevahet uuriti projekti «Important Bird Areas» (IBA, «Tähtsad linnualad») abil.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5