| |
|
 |
Oliver Tobro tütar Karoliina jätkab tänavu kooliteed üheskoos oma õpetajast isaga.
Foto: Elmo Riig |
|
Tarvastu noortel on õpetajaga vedanud
30.08.2008 00:01
Jüri E. Kukk, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Sügaval nõukogude ajal lapsi õpetama asunud Oliver Tobro oli tollal kindel, et seda leiba ta pikalt ei söö, kuid elu tegi omad korrektiivid ja nüüdseks on ta pedagoogiametit pidanud 30 aastat.
Esimest korda astus Oliver Tobro üle Mustla keskkooli vana valge koolimaja läve 1978. aastal, et hakata lastele bioloogiat ja keemiat õpetama. Seljataga olid õpingud Tartu ülikooli bioloogia-geograafia teaduskonna pedagoogilises pooles. Oliver Tobro tunnistab, et rohkem kui kohustuslikuks ajaks ta õpetajaametisse jääda ei kavatsenud, sest suunamisega maakohta sattuda polnud just unistuste tipp. Ka palk oli koolmeistritel toona väike.«Minu käest lausa küsiti, mis mees ma selline olen, et õpetajana töötan. See amet polnud au sees,» meenutab Tobro. Oma sõnul on ta päris sageli teise ameti peale mõelnud, aga kui sõjaväeteenistuse aeg välja arvata, on ta ikka koolile truuks jäänud. Mõne aasta töötas ta ka Viljandi 4. keskkoolis ja Tartumaal Laeva 8-klassilises koolis, kuid naasis siis ikkagi Mustlasse. Saab hakkama iga ainega Aastate jooksul on Oliver Tobro õpetanud peamiselt bioloogiat ja geograafiat, kuid tal on tulnud anda ka enamikku teisi ainetunde. «Maakooli värk: kui tunniplaanis auk tekib, pead selle täitma,» nendib ta. Tobro ütleb, et olid ka aastad, mil tal tuli hommikupoolikul tunde anda tavakoolis ja pärastlõunal õhtukoolis ning koju jõudis ta alles hilisõhtul. «Tollal oli keskharidus kohustuslik ja töö kõrvalt õhtukoolis õppijad olid kõik minust vanemad. Praegu õpetan juba nende lapselapsi,» jutustab ta. Mustla keskkoolis on pikka aega töötanud teisedki tugevama soo esindajad, näiteks Kalle Küttis, Vello Bärengrub, Jüri Jalak ja Heinrich Oja, ent praegu on seal staa˛ikaim meespedagoog Oliver Tobro. «Meesõpetajate järele on kisendav vajadus,» tõdeb ta. «Neid oleks rohkem tarvis juba algkoolist alates. Siis kasvaks noortest hoopis teistsugune seltskond kui praegu.» On õpilaste hulgas autoriteet Oliver Tobro tähelepanekut mööda tuleb oma töös vähem raskusi ette neil õpetajatel, kes teevad seda hingega. «Juhuslikult kooli sattunutel kasvavad õpilased tihtilugu üle pea,» on ta kogenud. Tobro arvates on õpetaja autoriteet praegu tähtsam kui kunagi varem, sest õpilaste mõjutamise ja suunamise vahendeid on vähem kui vanasti. Tema enda autoriteedist annab aimu see, et 2000. aastast alates on noored teda valinud aasta populaarseimaks pedagoogiks. «See annab tuge,» lausub mees ning lisab samas, et säärane pidev tunnustus tekitab omajagu kohmetust. Negatiivset tagasisidet pole Oliver Tobro oma kunagistelt õpilastelt saanud. «Pigem tulevad nad minuga juttu vestma.» Ka talle endale ei meenu koolis töötatud aastatest midagi niisugust, mis tõsiselt hinge kriipima oleks jäänud. «Mõistagi erinevad tänapäeva õpilased minu esimeste tööaastate omadest tohutult,» märgib Tobro. «Tollal ei kujutanud ettegi, et keegi õpetaja nii-öelda pikalt saadaks. Samas on praegused noored tunduvalt avarama silmaringiga, valdavad paremini keeli ja oskavad omateenitud raha hinnata. Põhikooli poisid mõistavad juba, et kutsekoolist saadud ametiga teenib samuti hästi.» Programmid on liiga mahukad Oliver Tobro ütleb Tarvastu gümnaasiumi näite varal, et ka laste omavahelised suhted on aastatega paranenud ning nõrgemate kiusamist on vähemaks jäänud. Õpetajaameti kohta lisab ta, et ühelt poolt on arvutid tööd kergendanud, sest vajaliku teabe leidmine on nüüd märksa lihtsam, samas on eriti pärast Eesti Euroopa Liiduga ühinemist tohutult paberimajandust juurde tulnud. «Praegused õppeprogrammid on veidi üle pingutatud: õpilane peab palju infot peas läbi töötama ja mõtlemiseks ei jää enam aega,» leiab Tobro. «Olen käinud mitme Euroopa riigi koolides. Seal pole niisugust rabelemist nagu siin: programmide maht on hoopis väiksem.» Tunneb keskkonna muret pärast Oma aine bioloogia kohta arvab Oliver Tobro, et mõned rõhuasetused võiksid koolis teistsugused olla. «Näiteks tuleks vähem rõhku panna molekulaarbioloogiale, rohkem aga õpetada seda, millega inimene puutub kokku igapäevaelus,» räägib ta. «Kui palju meil ikka DNA või pärinevusküsimustega pistmist on. Pigem peaksid õpilased teadma bioloogia meditsiinilist osa, mis inimest otse puudutab.» Bioloogina tõdeb Oliver Tobro, et looduse ja inimese suhe on käest ära ning ökoloogiline situatsioon ülimalt murettekitav. «Lastele peaks rohkem tutvustama looma- ja taimeriiki ning süstima neisse aukartust elu ees, mõistmist, et oleme osa loodusest,» kõneleb õpetaja. Hing ihkab rännata Sõprade ja tuttavate hulgas on Oliver Tobro tuntud reisisellina. Rännutee on viinud teda paljudesse endise Nõukogude Liidu kaunitesse paikadesse: Kaukaasiasse, Karpaatidesse, Koola poolsaarele, Siberisse, Karakumi kõrbesse... «Esimene matk oli meil tudengipõlves Altaisse Beluhha mäele,» meenutab mees. Õpetajana hakkas ta reisima koos õpilastega: algul koos paraeguse Viljandi maavanema Kalle Küttisega, hiljem aga oma matkagrupiga. «Mõistagi oli matkavarustus tollal tänapäevasega võrreldes märgatavalt kehvem. Jalga käisid paar numbrit suuremad mägisaapad, et sinna mahuksid spetsiaalne nahktald, sokid ja sukad. Selga pandi madrusesärk, kampsun ja presentjakk, pähe kootud müts ning tasku paar kindaid,» jutustab ta. Oliver Tobro rõhutab, et matkal on kõige tähtsam kord. «Minu gruppides pole lastega midagi halba juhtunud, kuid olen ise näinud, kuidas hooletus kätte maksab.» Tobro toob näiteks, kuidas kord Koola poolsaarel Hibiinides viis üks grupijuht oma inimesed lubatud marsruudist kõrvale ning nad jäid lumetormi kätte. Öösel hakkasid nad laagrit püstitama ja lõkkematerjaliks puid langetama ning pimeduses ja tuisus sai üks neiu puuga pähe. Tüdruku päästmiseks tuli tellida kopter ning pimedas öös rajada sellele maandumisplats. «Matkal demokraatiat pole. Seal võtab üks inimene endale kogu vastutuse,» toonitab Tobro. Viimati käis ta oma õpilastega kanuumatkal. Malevakomandör ja hoolekogude liige Kolmel aastal oli Oliver Tobro õpilasmaleva komandör: kaks korda tollases Vambola, ja korra Suislepa ühismajandis. Tema sõnul oli malevas tähtis, et noortele tööd jaguks, sest jõudeajal maandati energiat mujal ja sellest võisid probleemid tekkida. «Vajalik oli ka see, et rühma tuumik oleks komandörile tuttav, sest nii sujus ühistegevus paremini,» lisab ta. Praegu kuulub Oliver Tobro nii Tarvastu gümnaasiumi kui muusika- ja kunstikooli hoolekogusse. Tarvastu valla koolid on tema hinnangul omavalitsuselt suurt tuge saanud, näiteks makstakse kinni laste lõunasöök. «Meie gümnaasiumil on perspektiivi alles jääda ka juhul, kui maakonnas hakataks koole liitma. Samas lahkuvad noored kooli lõpetamise järel Mustlast, sest seal ei jätku töökohti,» kõneleb Tobro. Temal endal on kaks tütart. Neist noorim, Karoliina, läheb tänavu Tarvastu gümnaasiumi üheksandasse klassi. Tartu kunstikooli lõpetanud Karola õpib aga Mainori erakõrgkoolis disaineriks. Arvamus Mai Talu,
Tarvastu gümnaasiumi
direktor Oliver on meie õpilaste konkurentsitu lemmik. 2000. aastast on nad valinud aasta popima õpetaja ja kõikidel aastatel on selle tiitli pälvinud tema. Oliveri tundides valitsevad töine meeleolu ja kord. Nii on tegevus tõhus ja koduseid ülesandeid peaaegu ei antagi. Kolleegid hindavad Oliveri kui väga erudeeritud ja hea huumorisoonega inimest.
|
