VAESE INIMESE maksevõimel on piir. Kui kulutused hakkavad sellele piirile lähenema, tuleb millestki loobuda. Vesi ja leib on viimased, millest saab loobuda. Paraku on just vesi see, millest lahti ütlema tuleb hakata. Juba aastaid on Viljandis ühisvee hind olnud Eesti kõige kõrgem ja seda aastaid enne vee kvaliteedi parandamiskulutuste algust. Osa inimesi ei jõudnudki paremat vett ära oodata, sest nende elutee sai enne otsa. Aga kõrgendatud hinda kehva vee eest maksid nemadki.

Viljandi Veevärk on oma tulevikukavad koostanud euronõuetest lähtudes ja planeerinud raha selleks saada vee hinna lihtviisilise tõstmisega. Ükski seadus seda ei keela. Aga tarbija maksevõime piir ajab ilusad plaanid nurja. Ülikallist vett tarbitakse üha vähem ja loodetud raha ei tule.

Hiljuti kirjutas «Sakala» vee hinna tõstmise järjekordsest vajadusest. Kui kaugele sellega lõpuks võib minna? Millega see lõpeb?

Kellel on kaev oma maja juures, need saavad rajada niinimetatud pesuveesüsteemi. Pole muud, kui pump kaevu, survepaak vahele ja see ühendada maja veetorustikuga. Kalli puhta vee võib veemõõtjast juhtida aga eraldi toruga otse köögivalamusse. Nii oleks joogiks puhastatud vesi, muuks otstarbeks aga kaevuvesi. Kokkuhoid missugune!

Aga see rõõm ei kestaks kaua. Kui Veevärk ebaloomulikult väikese tarbimise tõttu haisu ninna saab, määrab ta reoveearved vee tarbimise normide järgi ja need on suured. Ent kokkuhoid siiski jääb, sest kalli vee kulu on väike.

MIS JÄÄB ÜLE nendel, kel kaevu ei ole? Söömata ja joomata kaua vastu ei pea. Nemad saavad kokku hoida ainult pesemise arvelt. Kui Lõuna-Aafrika Vabariigis suure põua tõttu katastroofiliselt langenud põhjavee taseme pärast uuriti elanikkonna nõudmisel pesemise seost inimese tervisega, selgus, et tervise huvides on vaja seebiga pesta ainult käsi. Ülejäänud kehale piisab niiske rätiga hõõrumisest. Ilmselt tuleb sama hakata soovitama ka Viljandi elanikele.

Pesu pesemiseks korjakem suvel vihmavett ja talvel lund. Küllap puhastatud vesi jääb siis vaid pesu loputamiseks. Tualetis torkab küll okas südamesse iga kord, kui vett peale tõmbad, aga sellest pole pääsu.

Nii me siis läheme Euroopasse, uhkelt ja sirge seljaga, mis sest et pisut kiheleva kehaga. Ja kui sissetulekud ei võimalda puhastatud eurovett harjumuspäraselt tarbida, jääb meile rahuldus teadmisest, et meil on eurovesi. Seda saame suure uhkusega eurokülalistele demonstreerida.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1