Erakordne oli muusikapäevade algul Suure-Jaani õigeusu kirikus küünlavalgel aset leidnud koori Orthodox Singers esinemine. Professionaalsetest muusikutest koosneva kollektiivi kunstiline juht on Valeri Petrov, kes on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia. Foto: Alo Raun

Salapärased sahinad ja värelused Rudolf Tobiase «Nokturnis» olid just need loodushelid, mis meid ööhämaras rabas vastu võtsid. Mart Saare «Põhjavaim» kammeransambli seades andis edasi tuules õõtsuvaid männilatvu. Tadeusz Bairdi süit vanas stiilis oli kui metsavaimude salapärane toimetamine.

Edvard Griegi «Hommikumeeleolu» ajal ei näinud küll lubatud päikesetõusu, kuid sellegipoolest valdas kõiki ülev tunne. Loodus elavnes, silm hakkas paremini seletama rabamaastiku nüansse, kõrv tabas ärkavate lindude laulu. Kõik olid suurepärases tujus, justkui oleks palverännak Mart Saare maile puhastanud hinge argipäevamuredest.

Samal teemal: Toogem noored Kapi muusikapäevadele!

Kuid Suure-Jaani muusikapäevad pakkusid veelgi ülendavaid hetki. Üheks selliseks oli Johann Sebastian Bachi teose «Muusikaline ohver» ettekanne kirikus. Festivali solistide ansambel mängis seda geniaalse mõttelaenguga muusikat köitvalt. Siin on oht tarduda kaanonite ja fuugade vormiskeemidesse, kuid kuuldud esituses oli tabatud hea tasakaal jumaliku ilu ja inimlike tunnete vahel.

Kuulaja tahab, et muusika tema hinge puudutaks. Mitte igale interpreedile ei ole antud oskust publikuga suhelda. Lauljatar Teele Jõks suutis saavutada hea kontakti vaatamata sellele, et tema kavas oli XX sajandi heliloojate keerukaid teoseid. George Crumbi ja Arnold Schönbergi laulud tulid Eestis esiettekandele.

Teele Jõks on praegu kahtlemata meie parim kammerlaulja. Teda iseloomustavad suurepärane hääl ja intelligentne esituslaad. Pianist Peep Lassmann on solistile võrdväärseks partneriks - temagi mängus köidab vaimsuse ja emotsionaalsuse tugev kontsentratsioon. Edaspidi tahaks kuulda nendelt üht kava Mart Saare soololauludest ja klaveriprelüüdidest. Neid maailmatasemel heliteoseid on viimasel ajal kahjuks vähe mängitud.

Veljo Tormise autoriõhtu koos helilooja väärtuslike kommentaaridega pakkus üllatusi. Seni põhiliselt koorilaulude loojana tuntud autor näitas oma instrumentaalset palet. Õpinguteaegne sonaat viiulile ja klaverile pani kahetsema, et Tormis on hiljem pillimuusikaga nii vähe tegelnud. Segakoorile kirjutatud «Jaanilaulud» kõlasid esimest korda keelpillikvarteti seades.

Tuntud lood avanesid uue nurga alt: loitsiv viis «Miks Jaani oodatakse» omandas lausa dramaatilise värvingu. «Ei ole püssil püütav» oma kaanonlike võtete ja helistikes rändamistega oli kvartetikoosseisule justkui loodud. Kontserdi solist Kadri Hunt esitas kuus jutustavat eesti rahvalaulu ja kolm «Kurvameelset laulu» just nii, nagu helilooja on seda soovinud - ilma kunstipärase ilmestamiseta, monotoonses maagilises laadis.

Mul on elavalt meeles jutustavate laulude sarja esimesed ettekandjad näitlejad Liis Bender ja Katrin Kumpan. Siis tundus selline laulmismaneer väga uudse ja köitvana. Nüüd panin rohkem tähele vaimukaid klaverirepliike, mis olid sündinud rahvamuusikast enesest ja täiendasid laulust tulenevat sõnumit.

Käesolevad read püüavad taastada vaid mõningaid emotsionaalseid kõrghetki. Seitsmendat korda peetud festivali suuremad saavutused olid kontsertide kõrge kunstiline tase ja rohke kuulajaskond, kes oskas pakutavast lugu pidada.

Sündmus

Suure-Jaani muusika-päevad 19.—24. juunini

Ligi paarkümmend sündmust ja kontserti Suure-Jaani kirikus, heliloojate Kappide muuseumis, kohvikus Arturi Juures, Hüpassaares, Suure-Jaani laululaval ja mujal.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5