Vihma trotsides haaras seitsmeliikmeline kammerorkester sajad soosaarele kogunenud kuulajad oma helide kütkesse. Foto: Alo Raun

Buss väljub öösel kell kaks

Esimesed vaprad matkajad, kes soovivad kontserdi eribussi peale minna, on Suure-Jaani kesklinna kogunenud juba kella poole kahe paiku. Enne ärasõitu astub üks veidi vindine noormees juhi juurde ja küsib, ega buss juhuslikult Viljandisse sõida. Eitava vastus saanuna suundub ta nukralt tagasi linna peale.

Suure-Jaanist Vändra poole on kaks teeotsa, mille kaudu Hüpassaarde saab. Mõlemat pidi liiguvad tuledes autovoorid. Just nagu koguneks sinna Itaalia maffia pidama sõjaplaani, kuidas rootslastele ja taanlastele kätte maksta. Mängisid nood ju äsja jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel viiki ja Itaalia ei pääsenud seetõttu alagrupist edasi.

Hüpassaares võtavad tulijaid vastu kaks tõrvikutega noormeest, kes vihma trotsides rappa viiva raja alguses seisavad ja inimestele teed juhatavad.

Tuleb sammuda läbi hämara metsa, teed valgustamas üksikud küünlad nagu jaaniussid. Nende järgi orienteerudes jõuavad kontserdile matkajad üha sügavamale metsa, et mitte öelda otseteed sohu. Ei, need pole sookolli järjekordsed salakavalad vembud, sest varsti asendub senine saepurune pinnas verivärske laudteega.

Ka mets taandub ja hämaras võib eristada vesist lagendikku. Siiski ei tohi hooletuks muutuda, sest piisab vaid sammust laudteelt kõrvale, et langeda soorahva seatud püünistesse ja jääda igaveseks rabakuninga ülemvõimu alla.

Viiesajaliikmeline inimvägi

Pärast veidi vähem kui pooletunnist marssimist hakkab paistma soosaar, kus on varjualuses koha sisse võtnud kammerorkester ja linnuteadlane Fred Jüssi. Peagi koguneb nende ümber ligikaudu viissada inimest.

Hetke pealt vakatab kogu summ, sest läbi sooavaruste kajavad imelised pillihelid. Tundub, et isegi linnud vaikivad, algul üllatudes, seejärel justkui austusest kauni kõla ees.

Fred Jüssi räägib, et juba vanasti käisid inimesed soo ürgset rahu endasse ammutamas. «Vaikus on tänapäeval üha haruldasemaks muutuv vara,» teab ta oma kogemusest.

Kammerlikud helid ja soine hõngus avaldavad kummalist mõju: need panevad ühe paarikese tantsu vihtuma. Teiste kohalviibijate näolt võib lugeda otse kosmilist õndsust. Kauguses hakkab laps nutma. Või on see näkineid, kes üritab nii ohvreid soosügavusse meelitada ja laugastesse uputada?

Järgmise pausi ajal kõneleb Fred Jüssi lindudest, kes pärast esimest kohmetust häält lahti laulavad. «Kas kuulete: see on mudatilder, kauguses kukub kägu. See seal on aga metskiur.»

Peagi kostub Edvard Griegi kuulus «Hommikumeeleolu». Milline õnnis hetk! Juba selleks, et kuulda seda pala keset ürgset loodust ja näha hommikut saabumas, tasus vihmast hoolimata sohu sammuda.

Andunud aplodeerijate kurvastuseks lisalugu ei mängita, et mitte rikkuda tekkinud pühalikku momenti.

Muuseumi ei lasta

Kui rabast välja jõuame, näeme otse enda ees Mart Saare majamuuseumi. Üritame koos paari soomlasega muuseumi sisse saada, kuid uksed on kindlalt lukus. Aastas on vaid üks üritus, mis meelitab kohale nii palju kultuurilembesi inimesi, ja siis on see maja suletud! Mõni ime, et see koht hääbuma kipub.

Parklas ootab ees üllatus: hilisematele rabast tulijatele on valmis seatud kuum tee ja saiakesed, leidub ka soolaseid suupisteid ning veini. Märgade jalgadega matkajad sumisevad laua ümber nagu hommikused mesilased.

Äraminejate teel ootab aga uus takistus. Nimelt on keegi tulijatest parkinud oma auto nii õnnetult truubi peale, et buss sellest mööda ei mahu. Et auto omanikku ei leita, haarab äsja kuraasikalt metsast välja sammunud linnapea Rein Valdmaa tugevamad mehed endaga kaasa ja üheskoos tõstavad nad auto lihtsalt tee pealt kõrvale. Kui buss on läbi lastud, tõstavad vägilased auto nii hoolikalt tagasi, et vaevalt selle juht aru saab, mis sellega vahepeal juhtus.

Väsinult, kuid õnnelikult jõuavad matkajad kella viie paiku hommikul koju. Jääb vaid õnne tänada, et ilm vihmane oli, sest vaevalt muidu kõik huvised sohu ära oleks mahtunud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5