Üle poole sajandi jäljetult kadunud olnud ajaloolise hetke jäädvustus tuli välja väga ootamatust kohast. Foto: Heiki Raudla

Ühe Viljandi Edela tänava maja elanikud avastasid hiljuti, et nende sahvri laeks oli kunstnik Juhan Kangilaski jäädavalt kadunuks arvatud maal. 1939. aastal loodud õlimaal «Eesti iseseisvuse väljakuulutamine Viljandis 24. veebruaril 1918» on hästi säilinud, kuid vajab siiski restaureerimist. Kunstiteose saatusega on seotud mitu huvitavat seika ja põimuvad inimsaatused.

Ajalooline hetk

Ma kirjutasin 2003. aasta «Sakala Kalendris» loo «Rahvas kuulas surmavaikuses iseseisvuse manifesti ettelugemist». Sealt saab teada, et 1918. aasta 24. veebruari lõuna paiku ilmus maakonna miilitsavalitsuse ruumesse Jakob Karu, kes andis sealviibijatele paki, kus olevat iseseisvuse kuulutamise manifestid, ja palus teha kiiresti korraldusi selle Viljandis ettelugemiseks.

Uudis tehti kohe teatavaks linnapea Gustav Taltsile ja 2. polgu ülemale polkovnik Johan Undile. Õige pea võis kuulutustulpadelt ja laialijagatud lendlehtedelt lugeda, et manifest on saabunud ja loetakse avalikult ette. Selle tegemise kohaks määrati pärast pikka kaalumist Rahukogu hoone trepp.

Kella nelja paiku oli Rahukogu ette kogunenud hulk rahvast. Varsti ilmus hoone trepile linnapea Gustav Talts, paljastas pea ja luges manifesti ette.

Samas loos seisis veel, et 1939. aastal tegi Juhan Kangilaski sellest sündmusest õlimaali «Eesti iseseisvuse väljakuulutamine Viljandis 24. veebruaril 1918» ja et maal on kaduma läinud.

Esimese loo kirjutas «Sakala» kõnealusest maalist 23. veebruaril 1939. aastal. Seal oli kirjas, et maali mõõtmed on 185 korda 130 sentimeetrit. Ajalehes avaldati kahetsust, et tähtsast ajaloolisest momendist pole arvatavasti säilinud ühtegi fotot. Sellepärast pidi kunstnik kogu sündmuse rekonstrueerima selle kaasaegsete mälestuste järgi.

Millegipärast jäi artiklit lugedes tunne, nagu oleks pilt maalitud lõuendile. Helistasin 2002. aastal Juhan Kangilaski pojale Jaak Kangilaskile, kuid ta ei osanud maali saatuse kohta midagi öelda.

14. juuli pärastlõunal helises minu mobiil ja endine õpilane Ly Harjo palus mul oma kodumajast läbi tulla, sest oli sahvrist leidnud ühe maali iseseisvuse väljakuulutamise kohta Viljandis. Küsisin, kas tegemist on Juhan Kangilaski teosega. Vastus oli jaatav. Võtsin kohe ühendust Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlakuga ja tund hiljem olime kohal. Teise korruse elutoa seina ääres nägime vineerile maalitud õlimaali.

Edasisest jutust Ly ja tema ema Mairi Harjoga selgus nii mõndagi huvitavat. Saime teada, et Edela tänav 5 asuv hoone kuulus 1939. aastal Juhan Kangilaskile.

Kangilaski müüs pooleli oleva maja 1940. aasta kevadel advokaat Martin Kassile, kes oli Ly Harjo emapoolne vanaisa. Temale kinkis ta ka iseseisvuse väljakuulutamist kajastava maali. Martin Kass ehitas maja lõpuni, pildi aga peitis 1940. aastal. Õigemini sai vineeril olevast maalist teise korruse sahvri lagi.

Õllekorvi pärast kohtusse

Tänu osalemisele Vabadussõjas sai Martin Kass võimaluse õppida tasuta Tartu ülikoolis, mille ta lõpetas 1925. aastal. Alates 1926. aastast oli Martin Kass advokaat. Ta tegutses Mõisakülas, oli 1940. aastani sealse volikogu liige ja aastail 1928—1932 koguni alevivanem. Samuti kuulus ta kohalikku kaitseliitu. Kassi tegemistest Mõisaküla volikogus ja valitsuses oli ajalehes sageli juttu.

1935. aasta 28. jaanuari «Sakalast» võib lugeda: «Mõisakülas tekitab palju elevust kohtuprotsess, mille poolteks on kohapäälsed tuntud seltskonnategelased, vannutatud advokaat Martin Kass ja kooliõpetaja Elmar Glück (viimane oli aastail 1910—1941 Mõisaküla algkooli juhataja). Protsessi põhjuseks on kihlvedu, mis toimus möödunud aastal enne jõulu. Kihlvedu iseenesest ei ole midagi erakorralist: vaieldi kellegi meie poliitikategelase parteilise kuuluvuse üle vabariigi algaastail. Pandi sisse korv õlut ja vaadati järele entsüklopeediast. Võitjaks osutus advokaat. Kuna aga viimase korduvatele nõudmistele vaatamata, vastane õllekorvi välja osta ei taha, siis on võitja pöördunud kohtu poole, oma võidu kättesaamiseks.»

Kilgist diversant tekitas paanikat

Martin Kass abiellus 1935. aastal, 1942. aastal sündis perre tütar Mairi.

Saksa okupatsiooni aastatel tegutses Martin Kass Viljandis advokaadina.

Muide, sõja ajal leidis aset huvitav vahejuhtum. Saksa võimude korraldusel pandi Kassi majja korterisse kaks Saksa ohvitseri. Major oli pärit Hamburgist, oli lõbus mees ja rääkis pehme, veidi inglispärase hääldusega. Hauptmann oli tüüpiline preislane.

Advokaadi maja oli alles hiljuti valminud ja ühel päeval kuulis ta köögis kilgi laulu. Peremees arvas, et putukate majasolek võib jätta mulje, nagu ei oleks ta siiski eurooplane, tõi redeli ja hakkas lauljat otsima. Sel ajal saabus major ja tundis toimuva vastu huvi.

Saanud selgituse, hüüatas ta rõõmsalt: «Oo! Die hausgrille!», ja manitses, et seda looma ei tohtivat hävitada, ta toovat õnne.

Peremees ja major elasid ülakorrusel ning öösel oli kuulda, kuidas hauptmann alt majorit appi kutsub, paludes sellel ka püstoli kaasa võtta. Major läks, aga tuli varsti valjusti naerdes tagasi. Selgus, et loodusvõõras preislane oli süütu kilgi laulu diversandi raadiojaama piiksumiseks pidanud ja kutsunud majorit appi vaenlast püüdma.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5