Halliste jõe lähistelt on teada mitu muinaseestlaste pühapaika, kus käidi toomas ohvriande muinasjumalatele. Foto: Peeter Kümmel

Sellest on nüüd järele jäänud ainult mõni üksik kuusepuu. Need annavad tunnistust sellest, et püha hiis, mis varem koosnes lehtpuudest, raiuti maha. Hiie teotamiseks istutasid võõrvallutajad nende asemele kuused.

Pühamatest pühamad paigad

Vanarahvas teadis rääkida, et Tõnisemäel asus muistne ohverdamiskoht. Mäel põles ikka võimas tuli ning rahvas mängis seal torupilli, laulis ja tantsis lõkke ümber.

Eestlaste kõige vanem usk olevat olnud tuleusk. Küllap see nii oli, sest muinaseestlased ohverdasid oma kõige kallimad, surnud, tulele. Tulel ja suitsul oli nende arvates puhastav, parandav ja terveks tegev jõud. Ühegi surnu hing ei saanud minna enne toonelasse, kui tema maine keha oli tuhaks saanud.

Otse üle vee, teisel pool Halliste jõge, oli Kamali küla rahva vana matmispaik. Hiiemäele surnuid ei maetud — nende haudadel ei tallatud. Hiiemägi ja matmispaik olid meie esivanematele pühad ning neisse suhtuti aukartuse ja lugupidamisega. See aukartus on meie alateadvuses püsinud seniajani.

Kui ristirüütlid siinsed alad vallutasid, püstitasid katoliku kiriku mungad samasse kohta, hiiemäele, oma usu kuulutamise koja kabeli.

See oli munkade kaval komme: ehitada jumalakojad just hiiemägedele, kus eestlased oma jumalatega suhtlesid ja neile ohverdasid.

Tänapäeval tundub üsna veidrana, et mungad rajasid kabeli niisugusse mahajäetud paika nagu Kamali — nad ehitasid neid ju ikka peateede äärde. Ajaloost on aga teada, et Kamali küla asus orduaegse niinimetatud Meistri kuningatee ääres. Tol ajal oli see suur ja tähtis tee, mis tuli Lätist Aloja kiriku juurest üle Jäärja, läbi Räägu karjamõisa, Kamali ja Uue-Kariste, Erestest mööda ning ühines Paistus suure maanteega, mis suundus edasi Viljandisse.

Meistri kuningatee äärde rajasid mungad teisigi kabeleid ja ikka täpselt sinna, kus eestlased oma muinasjumalatele ohverdamisi toimetasid.

Antoniusest Tõnniks

Niisugused kabelid olid Eesti esimese arheoloogi Jaan Jungi väitel tavalised puust kuurilobudikud risti ja mõne pühapildiga (katoliiklikus Poolas on selliseid veel tänapäevalgi hulgaliselt). Kabeli pühendasid mungad Antoniusele, kes oli põllutöö ja karja edendaja. Maarahvas võttis püha Antoniuse omaks ning hakkas teda kutsuma semulikult Tõniseks või lihtsalt Tõnniks.

Seni olid muinaseestlased ohverdanud Ukule, taevataadile. Andide paigutamiseks oli ukuvakk. Usumehed tõrjusid Uku paganausu märgina eemale, asendades ta Antoniusega. Pärnu ja Viljandi vahel muutus ukuvakk preestrite ja munkade mõjul tõnnivakaks või õnnevakaks.

Eestlaste muinasusu uurija ja tundja Mattias Johann Eisen hoiatas, et võimatu on tõnnivakka ukuvakast lahutada. Eks just selsinatsel põhjusel eestlased selle nii ruttu omaks võtnudki. Kamali küla hiiemäge hakati nimetama Tõnisemäeks.

Eestlased panid Tõnnile kohustusi juurde. Temast sai ka kodujumal, majahaldjas, kes kaitses peret ja tema viljasaaki. Vanarahva mälestustes püsib seniajani tõnnivakk, ohvrivakk, kuhu asetati ande Tõnnile. Ohvriannid pidid tooma loomaõnne: loomadele tervist ja sigivust.

Meelepäraseim ohvriand oli seapea või -kints, sest Tõnn oli vägev sigade kaitsja. Ta olevat olnud rahul ka killukese liha, sortsu värske lehmapiima või peotäie teraviljaga.

Rahvakalendris oli Tõnisel täiesti oma päev: 17. jaanuar, mis kannab rahva hulgas ka taliharjapäeva nimetust. Tõnisepäeval arvati pool talvest möödas olevat ning pool toiduvaru pidi siis veel alles olema, et kevadeni välja vedada.

Kamali rahval oli seega tihti Tõnisemäele asja. Tõnisele ehk Tõnnile viidi ohvreid ja ühtlasi esitati talle elutähtsad palved. Keegi ei julgenud käituda teisiti ega eirata esivanemate usku ja kombeid. Usukommete täpset täitmist jälgisid kõigi külaelanike valvsad silmad.

Nimi ei riku meest, ammugi jumalat

Kuigi pühale hiiemäele kerkis võõra usu kommetega kabel, ei hüljanud Kamali küla rahvas seda. Nad hoidsid oma mäest küünte ja hammastega kinni.

Eestlased ohverdasid nüüd Tõnnile — koduloomade, kodu ja viljasaagi kaitsjale, kes oli neile saanud südamelähedaseks. Ohverdamist ei toimetanud nad enam vabas looduses hiiepuude vahel, vaid hoopis kabelis. Võõrast usumehest Antoniusest ei lasknud nad end segada.

Mõnel pool hakkasid eestlased Tõnist isegi oma esivanemaks pidama. Vanarahvas teadis: nimi meest ei riku, ka jumalat mitte.

Tõnisepäeval käis Tõnisemäel lausa trall: süüdati püha tuli, mängis torupill, tantsiti ja oldi rõõmsad. Kabel oli täis Tõnnile toodud seapäid, lihatükikesi, piima, teravilja, jahu, kanamune, riideribasid ja kaltsutittesid. Igal külaelanikul oli põhjust nii tänuks kui uueks palveks. Keegi ei tulnud tühjade kätega.

Nii õpetas meie esivanemate usk andmise ja ohverdamise püha kommet ammu enne seda, kui selle peale tuli ristiusk. Usumehed ei mõistnud eestlaste ohverdamistungi ja asi läks lausa kurjaks: konsistooriumisse kaevati, et Kamali ristiusu kabelis toimetatakse paganausu vigureid. See oli ränk süüdistus ja kirikumehed ehmusid. Ka nemad olid kuulnud inkvisitsioonist ja lõõmavatest tuleriitadest.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5