Elmar Ardma tegi kaasa 31 Viljandi järvejooksul ja 12 korda saavutas ta veteranide vanuseklassis esikoha. Foto: Endel Veliste

Ta oli Viljandi spordielu hing. Kergejõustikutreener, organisaator, spordiajaloo talletaja, soomepoiss ja teenekas sidemees. Järgmisel nädalal möödub tema surmast viis aastat.

Viljandi parim organisaator

Rubo Kõverjalg peab Elmar Ardmat endale eeskujuks kogu eluks. Nad tutvusid 1942. aastal, siis, kui Viljandis Lutsu tänaval asunud spordibürooks kutsutud hoones käisid koolipoisid tegelemas põrandvõimlemisega.

1944. aastal jõudis Ardma Soome Jätkusõjast koju tagasi ning üsna varsti hakkasid avalduma tema organisaatorivõimed.

Juba järgmise aasta algul peeti Viljandis esimene sõjajärgne suur spordivõistlus, koolinoorte seas menukas olümpiaad, ning viljandlased jätsid kergejõustiku üldvõidu koju.

«Ega siis Tallinn ja Tartu olnud oluliselt nõrgemad, aga esimesel kahel aastal võitis Viljandi ning seda just tänu Elmarile, kelle töö noortega hakkas esimesi vilju kandma,» meenutas Rubo Kõverjalg.

Treeningud olid esialgu Viljandi staadionil. 1946. aastaks oli aga taastatud ka maagümnaasiumi hoone ning külmemal ajal sai trenni teha sealsetes koridorides.

Just seal hakkas Meinhard Kirm köiega teivast hüppama ning see sai õpilaste hulgas üsna populaarseks.

«Köis rippus laes, hüppetellingud olid paar meetrit eemal ning niimoodi sai üle hüpata isegi 2.30 meetri kõrgusest takistusest,» jutustas Kõverjalg. «Sama meetodit kasutades on võimlejad Tallinnas hüpanud ka rohkem kui kolmemeetrise kõrguse.»

Sõjajärgne aeg oli raske. Paljudel noortel sportlastel olid vanemad Siberisse viidud. Elmar Ardma poole võis aga pöörduda mis tahes murega.

«Ta kuulas alati ära ning ütles ikka oma sõna sekka,» rääkis Kõverjalg.

Sügiseti käidi jooksmas ümber Viljandi järve. Ardma soovitas külmaga ajalehed riiete alla sooja hoidma panna ning see nipp aitas.

Valter Kalam ütles omal ajal, et kergejõustikuvõistluseks on tarvis kolme komponenti: võistlejaid, publikut ja kohtunikke. Kui nendest kas või üks lüli on puudu, pole võistlus korda läinud.

«Ardma lähtus just sellest põhimõttest,» on Kõverjalg veendunud. «Ta hakkas treeneritöö kõrvalt välja õpetama ka kohtunikke. Ta mõtles järelkasvu peale: korraldas kohtunike kursusi ja kvalifikatsioonitõstmisi.»

Nii suudetigi 1960. aastate algul Viljandis Eesti esivõistlused korraldada puhtalt oma kohtunike abiga.

«Minu arvates pole meil Viljandis sündinud ega kasvanud paremat organisaatorit kui Elmar Ardma,» lausus Kõverjalg.

Hea ja inimlik suhtleja

1946. aastal asutati Viljandi spordikool. Esimesed seitse aastat korraldas seal kergejõustiklaste õppetööd Elmar Ardma.

Hulk tolle aja noori tuletab tänulikult meelde tema julgustavat sõna ja näpunäiteid. Temalt on õpetust saanud Hubert Pärnakivi, Meinhard Kirm, Riita Karu, Kersti Uusli-Raudsepp ja palju teisi.

Treeneri ja õpetaja Meinhard Kirmi esimesed kokkupuuted Elmar Ardmaga jäid Saksa okupatsiooni aega ning Kirmi sõnul oli esialgu tegemist kokkupuudetega kaugjuhtimise teel.

«Mina olin kurja tegija ja tema selle likvideerija,» muigas Kirm. «Olin karjapoiss ning nii põnev oli ju telefonipostide klaasist ja portselanist isolaatoreid puruks loopida. Viskasin neid katki tükki viis. Elmar, vaene mees, oli see posti otsas käija ning lõhutu parandaja.»

Päriselt said nad kokku hiljem, siis, kui Kirm asus õppima Viljandi 2. keskkooli ning Ardma tema kui tubli spordipoisi avastas ja trenni kutsus.

«Ma hüppasin kodus kuusemalakast kaikaga, sest muud varustust mul polnud. Tulemus 2.55 oli aga üsna kõva saavutus,» kõneles Kirm. «Ju Elmar ikka teadis, kus ma neid isolaatoreid puruks pildusin, ja otsis mu üles, et tule, lähme spartakiaadile. Sain niimoodi osa esimesest koolinoorte spartakiaadist.»

Kirmi sõnul oli Ardma suurepärane suhtleja. «Ta kohe oskas sind ära rääkida ning asja alati huvitavaks teha. Tema organisaatorivõimed olid tõepoolest haruldased.»

Spordipoisid harjusid ka Elmar Ardmal kodus külas käima. Kirmi mäletamist mööda oli tal väga hea raamatukogu ning sealt sai tihti lugemist laenatud.

Ardmal kui treeneril olid head suhted õpetajatega ning nood soovitasid talle üha uusi sportlasekandidaate.

Amet selgeks jooksu ajal

Aastatel 1937—1991 töötas Elmar Ardma Viljandi Telefonivõrgus. Ta alustas montööri ja sideelektrikuna ning jõudis tsehhiülema asetäitjaks. Spordiajaloo kõrval on ta talletanud nii Eesti kui Viljandimaa sideajalugu.

Jaan Pärtelson alustas Ardma käe all jooksutreeninguid ning hiljem kutsus treener ta enda juurde sidesse tööle.

«Elmar oli spordifanaatik ning tahtis, et sidetöötajad oleksid alati esimeste seas. Seepärast krabas ta enda juurde tööle erinevate spordialade mehi,» jutustas Pärtelson. «Nii sattusin ka mina sinna tööle. Esialgu ei teadnud ma sidest mitte kui midagi. Käisime aga Elmariga koos jooksmas ning sel ajal õpetas ta mulle, mis tähendab kondensaator ning mis on aku. Pärast trenni saunas jätkas ta sidetarkuste jagamist, ent rääkis ka anatoomiast. Saunas me alla kahe tunni tavaliselt hakkama ei saanud.»

Pärtelsonil läks ameti õppimine nii hästi, et varsti oli ta sideliini insenerina töötava Ardma enda ülemus.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5