Peeter ja Marge Sink koos poegade Tunne ja Kuldariga aastal 1945. Foto: Repro

Peeter-Adolf Sink sündis 30. märtsil 1902 Soomeveere külas Hiie talus rentniku kuuelapselise pere viimase võsuna. Talu nimi viitab muistsele hiiekohale ja küllap avaldas see mõju Peeter Singi kujunemisele.

Tundelise hingega poiss istus sageli õhtuti trepil, vaatles kõrgeid haabu, kuulatades nende salapärast juttu, ning luuletas.

Nikolai Triigi õpilane

Peeter Singi silm nägi kõikjal ilu. Ka viltu vajunud majas leidis ta midagi huvitavat. Algul joonistas ta härmatanud aknaruudule, hiljem jõuludeks kingitud vesivärvidega paberile.

Koolis käis Peeter Sink Soomeveres, Pilistveres ja Põltsamaal. Isa Hans pidas värvalitöökoda ja oli hinnatud aednik. Ema Kai oli andekas käsitöötegija ning õpetas käsitööd ja kodumajandust ka ümbruskonna talude inimestele.

Nooruses oli Hans Sink kohtunud Johann Köleriga ning võib oletada, et just sellepärast andis ta nõusoleku, kui noorem poeg teatas soovist minna Tallinna kunstnikuks õppima.

Põltsamaa ministeeriumikooli lõpetamise järel aastal 1915 oleks Peeter Sink tahtnud kohe astuda riigi kunstitööstuskooli, ent ta läks vanemate soovil Põltsamaa Aleksandrikooli (hilisem Põltsamaa gümnaasium), kus vend ja õde juba õppisid. Seal süvenes kunstihuvi ning 1916. aastal astus ta riigi kunstitööstuskooli. Tema maalikunsti õpetajaks sai Nikolai Triik.

Pärast osalemist vabatahtlikuna 1918. aastal õpilaspataljonis ja hiljem soomusrongil jätkas Peeter Sink 1919. aastal õpinguid kunstitööstuskoolis. Viieaastase dekoratiivmaali kursuse lõpetas ta kolme aastaga. Kooli juhtkond kaalus stipendiumivõimalusi, et noormees saaks välismaal edasi õppida.

Järsk pööre eluteel

Peeter Sink otsustas aga kunstnikukarjäärist loobuda — talvel 1919/1920 hakkas osalema evangeeliumikristlaste koosolekutel. Niisugune järsk elupööre võib ajaliselt distantsilt vaadatuna ehk ootamatu tunduda.

Peeter Sink ise on öelnud, et tema pöördumise põhjused peituvad Vabadussõjas. Lahingud Petseri ja Irboska all olid reaalsus, mis sundis 17-aastasena tegema olulise otsuse.

Nagu paljudele teistelegi Vabadussõjas osalenud koolipoistele tundus läbielatu Peeter Singile eriti kontrastne Tallinna tagasi tulles. Seal elasid inimesed oma igapäevast elu, mõtlemata surmast ning elu mõttest.

Lahingusituatsioonist argiellu naasnud noorukile tundus see kohatuna. Ta vajas kogetuga toimetulekuks vaimset tuge ja leidis selle religioonist.

Pärast sõjaväeteenistust Valgas aastatel 1922-1923 kutsuti Peeter Sink rahvusvahelise kristliku noorteliikumise Christian Endeavour reisisekretäriks ning pärast koolitust Helsingi Vabakirikute Misjonikoolis 1925 jätkas ta aastatel 1926—1932 liikumise juhina ja seejärel Eesti pühapäevakoolide Alliansslidu reisisekretärina.

Peeter Sink abiellus 1. juunil 1930 Marje Gildemanniga, kes oli lõpetanud Tallinna konservatooriumi kompositsiooni ja koorijuhtimise erialal.

Marje Singi tegevus abikaasa juhendatavas koguduses oli väga suure tähtsusega. Ta viisistas mehe vaimulikku luulet ja juhtis koguduse muusikaelu.

Abielust sündis kaks poega: tuntud nõukogudeaegne dissitent ja praegune poliitik Tunne Väldo Kelam ning helilooja Kuldar Sink.

1938. aastal astus Peeter Sink Euroopa Kristliku Misjoni teenistusse, juhtides Tallinnas Evangeeliumi Vennaste Ühingu Saalemi kogudust, mille nõukogude võim 1949. aastal sulges.

Peeter Sink oli põleva südamega äratusjutlustaja. Eelkõige oli ta tundliku hingega lihtne mees, kes oskas avada sadade inimeste südamed.

Terroriaparaadi valve all

Valguse poole pürgimine ja selle kaasinimestele vahendamine muutus Peeter Singi elutöö teljeks. Kõik muud anded rakendusid põhieesmärgi teenistusse.

Parima viisi oma elutõdesid väljendada pakkus luulevorm. Peeter Sink on andnud välja luulekogud «Sügavuste helid», «Kõrve teed» ja «Varjude maal» ning kirjutanud poeemi «Juudas Iskariot». Tema luuleloomingut rikastas koostöö heliloojast abikaasaga.

55 aastat kestnud elust pidi Peeter Sink 17 küpsemat aastat taluma masendavaid okupatsiooniolusid. Rahvusvahelise misjoni innuka tegelasena, kogu Eestis tuntud äratusjutlustajana oli ta elu lõpuni kommunistliku terroriaparaadi valve all.

Aastal 1949 suleti Peeter Singi Saalemi kogudus. Hommikuti ootasid koduukse ees nuhid, kes jälitasid iga ta sammu. Kodumajas sundüürisid KGB ametnikud ülakorrusel toa. Lakke paigaldatud mikrofoni abil kuulati poole aasta vältel iga tema korteris lausutud sõna. Tuli taluda lugematuid ülekuulamisi Pagari tänaval.

Pole kahtlust, et kõigel sellel oli suur osa tuberkuloosi, vereringehäirete ja südameastma väljakujunemisel.

1955. aastani töötas Peeter Sink Harju rajooni heakorra- ja kommunaalkontoris kalmistumeistrina. Viimastel eluaastatel leidis ta siiski rakendust vaimulikuna: 1955. aastal ordineeriti ta abiõpetajaks Elva luteri kirikus.

Peeter Sink oleks soovinud töötada Tallinnas, kus poeg Kuldar õppis muusikakoolis, julgeolekuorganid sulgesid aga tee sealsetesse kogudustesse.

Üksi, ilma perekondliku hoolitsuseta, halvenes Peeter Singi tervis. 1957. aasta 31. mail ta suri. Hauakivile Tallinna Metsakalmistul on kirjutatud tema luuletuse sõnad: «Ühel hommikul kaob udu.»

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5