Helju ja Paul Lehesmetsa kodus on raamatud alati aukohal olnud. Foto: Peeter Kümmel

Abja-Paluoja elanikud Helju ja Paul Lehesmets pidasid eile oma kuldpulmi. Selleks sõitsid nad Kõpu metsade vahele poja perele külla.

«Mulle meeldivad jõulud, tol ajal neid aga ei peetud,» ütleb Lehesmetsade abielupaari jutukam pool põhjuseks, miks nad valisid paariminekuks just jõuluaja.

1956. aasta 22. detsember oli laupäevane päev. Aasta, mil laupäev kuulutati puhkepäevaks, seisis alles kaugel ees. Pruut sõitis sellest hoolimata paar päeva varem ämma ja äia koju. Aga niisama lihtsalt see ei läinud. Liinibuss jõudis Viljandist Raudnani ning jäi siis porri kinni, sest novembrikuistele talveilmadele oli järgnenud suur soojalaine. Kui sõiduk lõpuks liikuma pääses, lõppes sel paagist bensiin.

Kuidagi jõudis noorik Kanakülla ja sealt veel kuus kilomeetrit edasi Pärnu rajooni piiril paiknevasse Pekre külla, oma tulevase abikaasa kodumajja, kus pidi kaetama pulmalaud.

Helju Lehesmets meenutab ja see poole sajandi tagune sündmus olnuks kui eile — kõik on tal meeles detailideni, kaasa arvatud toonane heitlik ilm.

«20. detsembril olid põhjatud teed, aga 21. detsembril külmetas ja 22. detsembril sadasid nende jõulude esimesed lumehelbed.»

Pulmalaud kaeti peigmehe kodus

Pulmalisi oli kolmekümne piires, enamjagu sugulased. Suurem osa tuli hobustega, kuigi neid oli selleks ajaks väheks jäänud. Autosid oli vähe ning teid, nagu öeldud, polnud vesisel detsembrikuul ollagi.

Paaripanek käis toona lihtsalt. Abiellujad astusid linnavalitsuses ametniku ette, pruudil seljas ema õmmeldud meresinine maavillane kleit, ehteks sõlg, ja peigmehel tagasihoidlik tume ülikond. Ametnik pani nimed kirja ja luges sõnad peale ning pruudi kolleegid õnnitlesid lilledega. Viljandist peiu koju sõidutas uue abielupaari taksojuhist sõber.

Pekre küla Lehesmetsade kolm poega kasvasid Vabadussõjast osavõtnu talus. Neist kahe sünniaeg oli niisugune, et üks võeti Vene ja teine Saksa armeesse. Surma said mõlemad. Noorim, 1929. aastal sündinud Paul pääses üksnes seetõttu, et sõda lõppes enne tema täiskasvanuks saamist.

Kui Paul Lehesmets Abja-Paluojal keskkooli lõpetas, oli parajasti talurahva kolhoosidesse ajamise aeg, ehkki seda nimetati siis küll teistmoodi. Ema ütles oma ainsale pojale: «Mine ülikooli. Jumal teab, mis meie elust siin välja tuleb.» Poeg läkski, kuigi õppimiseks tingimusi niisama hästi kui polnud. Ta valis erialaks eesti keele, loogika ja psühholoogia, mis toona ühte kuulusid, ning nõnda saigi aastate kuludes ühest maaeluga kokku kasvanud poisist eesti keele ja kirjanduse õpetaja maa-asulas Mustlas.

Särtsu täis raamatukogutöötaja ja noor tõsine emakeeleõpetaja kohtusid Mustla kultuurimajas. Neiu elas siis Ämmustes, kus ta oli külaraamatukogu juhataja.

Helju Lehesmets on juhatanud ka Viljandis lugemissaali, kui see paiknes praeguse muusikakooli punatellistest majas. Ta õppis Linda Vasara juures laulmist ning esines muusikalides. Üks neist oli «Silva», mis lavastati 1955. aastal. Aasta varem oli raamatuhuviline astunud ülikooli bibliograafiat õppima.

«Tantsu ja laulu oli sellal palju,» lausub toonane agar isetegevuslane. Viljandis tegutses mitu orkestrit, üks neist sümfooniaorkester. Kalju Räästas laulis siis veel kodulinnas.

See kõik oli enne 1956. aasta jõuluaega.

Abiellumise järel muutus Helju Lehesmetsa elus nii mõndagi, sest järgmisel aastal sündis poeg Taivo. Lasterõivaid polnud poest võtta, kõik tuli endal õmmelda, aedviligi pidi oma peenral kasvama, lilledest rääkimata. Aga laulmist ei võinud naine jätta, sest nagu rahvasuu teab: igav on olla laulemata. Ühegi üldlaulupeo ajal ei jäänud sel proual laval käimata.

«Vahetasin tihti töökohta, sest kõik tingimused ei sobinud mulle,» räägib Helju Lehesmets. Tal oli tuberkuloos ning kui noor naine elada tahtis, pidi ta end hoidma. Ta suutis end päästa haigusest, millesse veel viiekümnendail aastail surdi.

Tuli aeg, mil Helju Lehesmets kudus telgedel ja varrastel ning õmbles ja tikkis. Siis elas abielupaar juba Abja-Paluojal, mis ongi jäänud nende linnaks. Käsitöömeistrite koondise Uku Abja jaoskond tegi eriti silmapaistvat tööd, ühendades paarisadat näpuosavat, Helju Lehesmets nende hulgas.

Helju Lehesmets on juhatanud Abja rajooni raamatukogu ja olnud seal ilmunud ajalehe «Kommunaar» korrektor, kes ka kirjutamisest ei pääsenud. Samuti töötas ta õpetajana.

Töö kõrvalt hakkas naine nii suguvõsa kui piirkonna ajalugu uurima. Ilmusid ülevaateartiklid ning lõpuks, alles hiljuti, tuli välja raamat «Abja mõis läbi aegade».

Koos Eesti riigi loomisega, tegelikult varemgi, tekkis tahe tuua päevavalgele kõik vana ja hea, näiteks mulgi keel. Lehesmetsadest said Mulkide Seltsi elu korraldavad liikmed. On oma väike ajaleht, mida Paul Lehesmets toimetab, on ilmunud mulgikeelne aabits ja koostamisel on sõnaraamat. Siin ja seal käivad mulgi keele tunnid.

Sobiv töö teeb õnnelikuks

Paul Lehesmets lausub Abja-Paluojal oma kodus mugaval diivanil istudes: «Õnnelik on inimene, kes tahab ja oskab tööd teha.» Ta ei tunnista otse, et töö on teda ja mõlemaid üheskoos õnnelikuks teinud, see paistab välja nende rahulolust.

Helju Lehesmets seletab: «Paulil oli Abja Keskkoolis seitse klassi, kellega ta viiendast alustas ja kelle keskkooli lõpetamisel ellu saatis. Esimene lend on 1964. aastast ja sinna kuulus ka tema kuulsaim õpilane Uno Lõhmus, kes tegutseb Euroopa inimõiguste kohtus. Viimane lend lõpetas 1993. aastal. Poisid käivad alailma õpetaja juures, helistavad ja astuvad sisse.»

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5