Juba 1234. aastal ajalooürikutes mainitud Pilistvere ajalugu on pikk ja väärikas Foto: Elmo Riig

Ei mäleta, kust tuli idee hakata sõitma mööda Eesti paiku, mis on seotud meie iseseisvumisega, aga oleme nii teinud juba mitu suve — mu hea vana kolleeg Antti Kants ja mina.

Kaks eestiaegset meest. Sünnilt härrad, hiljem seltsimeheks tehtud, nüüd jälle härraks saanud. Võib-olla tekitas sellise mõtte meil viimasel ajal kättesaadavaks muutunud info, mis räägib eri aegadel Eesti iseseisvuse eest võidelnud inimestest ja nendega seotud paikadest. Me teame, räägime ja kirjutame neist liiga vähe. Kummatigi on inimese sünnikoha ja hilisema tegevuse vahel ilmselt seos.

Lipu jälgedes

Aga võib-olla ajas meid liikvele tõik, et oleme mõlemad poolmulgid. Tartu rahule kirjutasid alla kaks mulki — kindral Jaan Soots ja poliitik Ants Piip. Lisaks on olnud Viljandimaalt meie kolm riigivanemat — Jaan Tõnisson, Jüri Jaakson ja Karl Friedrich Akel, rääkimata Vabadussõja ülemjuhatajast Laidonerist.

Kindlasti tahtsime näha taamal sinavaid Eesti metsi. Kärstna mäelt imetlesime Mulgimaa Sakala kõrgustiku metsaseid mägesid. Kärstna pärast pidasid eesti koolipoisid Vabadussõjas ägedaid lahinguid punaste lätlaste ja hiinlastega. Sama mehiselt võitlesid koolipoisid Tartu pool Võrtsjärve — nemad on jäädvustatud romaanis «Nimed marmortahvlil». Ka Pandivere kõrgustiku Peipsi-poolses servas asuvalt Kellavere mäelt võib just meie radari kõrvalt imetleda kaugel sinavaid metsi. See on üks Eesti uhkemaid vaatluspunkte: ühel pool laiuvad Eesti, teisel pool Peipsi-tagused Venemaa metsad.

Üks paremaid päevi oli meil ülemöödunud aastal, kui leidsime koha, kus oli 50 aastat hoitud meie lippu, üliõpilaste seltsi lipu originaali, külastasime Jaan Poska sünnikohta ja kohtasime pärastlõunal Pilistveres juhuslikult üht meie iseseisvuse toetamise suurkuju.

Lipu peidiku kohta saime algteavet ajalehest. See on mul praegugi alles. Jõgeva lähedal on Kõola küla, selle servas Pedja raudteejaam ja läheduses Pedja jõe algus. Ka lippu varjanud maja pilt oli ära trükitud. Asusime hommikul vara teele. Teadsime, et meid ootab ees pikk päev, aga ei osanud aimata, et see kujuneb nii huvitavaks.

Kõolani läks kõik ladusalt, sest kaardid on meil head ja Eestit tunneme ka. Kõolas me mingit silti ei näinud. Alles raudteeni jõudes taipasime, et oleme külast läbi. Tagasipööre. Leidsime kahekorruselise kivimaja, nagu neid 50 aastat maaproletariaadi tarbeks ehitati. Ja ennäe imet, leidus ka inimene, kes oli lahkelt nõus meile näitama: näe, kohe teisel pool teed ongi maja, mille vundamendis varjati meie lippu. Praegu märgitseb seda kohta laudpõrandaga esikus korstnajala kõrval väike betoonlapp. Kõrvalisele inimesele ei paista selles olevat midagi huvitavat.

Vabadussõja monumendid

Palamuse kaudu viis meie tee Pilistverre Jüri Vilmsi kodukohta. Olime huvitatud Vabadussõja monumentidest ja tahtsime üles leida selle, mis jäi 50 aasta jooksul purustamata. Teadsime, et vahepeal lõhutud sammas asub linnapargis, teine, säilinu, surnuaias.

Linnapargis meil raskusi ei tekkinud, selle planeering juhatas koha lihtsalt kätte. Surnuaias ei leidnud me paraku mingit sammast. Pilistveres on kalmistuid kaks, otsisime mõlemad läbi. Uuemas avastasime kõrge hauatähise, peal ainult üks nimi: Jüri Vilms.

Otsustasime, et ei anna alla, vaid küsitleme kohalikke. Tulles olime näinud maja, mis pidi kuuluma kirikhärrale. Aknast vaatas välja tuttava näoga mees ning pöördusime ausamba asjus tema poole. Selgus, et ta on asjaga kursis. Otsitav pidi asus vasakpoolses, vanemas surnuaias, aga mitte peatee ääres, kust meie otsisime, vaid sealt tuli keerata paremale ja siis veel kord paremale. Nii jõudsime umbtee otsa ja seal see oli — terve ja tekst peal. Nii on Pilistvere vabadussammas seisnud kõik need aastad.

Teema lõpetuseks mehest, kelle leidsime kiriklast ja kes tuli meile teejuhiks. Tema nimi on Vello Salo. Selle all tunneme teda tänapäeval ja sellena esineb ta avalikult. Praegune nimi oli viimane, mille all kirikuõpetaja 50 aastat maailmas pagulasena ringi rändas. See lahke härrasmees algatas Pilistvere kuulsate kivikangrute idee.

Kui sügavalt ta meie iseseisvust hindab, saime aru, kui rääkisime, et olime tulnud Eesti lipu peidupaigast, ja näitasime talle ajalehekirjutist. Vello Salo kahetses, et ei olnud seda lehte näinud, ning küsis endale. Mul on seniajani kahju, et me ei raatsinud anda. Ta kirjutas lehe kuupäeva üles, lubas selle hankida ja kindlasti kohapeal ära käia.

Külas kultuurilool

Meenutamist väärivaid reisipäevi on mitme aasta jooksul olnud palju. Meelde tulevad Lihula-sõidud. Noorpõlves elas Antti seal mõnda aega, seepärast polnud meil raske vajalikke kohti leida. Vabadussõja mälestusmärk on pargis peatee servas. Noor Antti võttis seal isa kõrval seistes aastapäevaparaade vastu. Isa töökoht oli selline. Lihula mõisas käisime ka. Eesti aja lõpul oli selle omanik eestlane, Mulgimaalt pärit ning sellepärast Antti vanemate tuttav. Mõisapreili Madli oli Antti ea- ja mängukaaslane. Kui maid ja maju tagastama hakati, sai ka Madli oma mõisa tagasi, kuid kinkis hoone muuseumiks, Madli ise elab välismaal.

Äraarvamata uhke päev oli see, kui võtsime nõuks leida kahe Tartu rahule alla kirjutanud isiku sünnikoha. Teadsime, et kindral Jaan Soots on pärit Tõrva ja Ants Piip Tuhalaane lähedalt. Vältisime asfaltteid ja valisime minekuks kõrvalisemad. Türist Pärnu pool asub Põikva, kus kahe külavahetee ristile on püstitatud tagasihoidlik mälestusmärk. Seal sündis August Liivik, meile kuulsust toonud laskesportlane, kahekordne Argentina karika võitja ja 12-kordne maailmameister.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5