Öeldu kinnituseks toon ära mõnikümmend markantset nimemoonutust. Tegemist ei ole sugugi tühise probleemiga, sest moonutatud nimesid on sadu.

Viletsate ametnike pärand

Nii on venelastest ametnikke häirinud pikk kaashäälik nimede lõpus ja seetõttu on tekkinud Mik, Pak, Pik, Rum, Tam või siis Amisep, Küparsep, Mürisep ja Ratasep.

Samuti pole eesti nimedes tunnistatud küllalt sageli esinevat pikka täishäälikut, nagu näiteks Janiso, Kasnapu, Künapu, Lepasar, Pernapu, Lilipu, Sosar, Sursu, Teppomes ja Usmees.

Ületamatult raskeks on osutunud ka «õ» ja «ä» kirjapanek: Annijerv, Ebarik, Jegisu, Kerbis, Kertsmik, Kiverik, Merska, Peld, Pern, Regastik, Tenurist ja Vasemjagi.

Vene keelele on iseloomulik «h» asendamine «g»-ga. Näiteks: Gaav, Ganzen, Germ, Gorn ja Gurma. Mõnel juhul on muudetud «s» täht «z»-ks: Taza, Truza.

Harvad pole juhused, kus eesti nimesid moonutasid päris viletsa kirjaoskusega ametnikud, näiteks toon rikutud nimekujud Graav, Jernits, Jlves ja Tanunepu.

Sama rohkelt on moonutatud eesnimesid. Mu töökaaslasest Üljost sai passis Ulo, Alviine muutus venepäraselt Alvinaks.

Pärast vanemate surma lastekodudesse sattunud laste nimed tehti ka jõhkralt ümber. Jaanist sai Ivan, Olevist Oleg, Marist Maria.

Suur osa nimesid moonutati 1941. ja 1949. aastal küüditatud eestlastele Venemaal välja antud dokumentides ja see oli üks osa meie represseerimisest.

Imestama paneb, et nii paljud kannatanud leppisid sellise ülekohtuga ega ole hiljem üritanudki oma suguvõsa algset nimevormi taastada.

Visa repressioonijälg

Üsna sageli räägivad perekonnaseisuametnikud sobimatute nimede panekust, kuid kas neid ei häiri näiteks ülaltoodud naeruväärsed ja minu meelest eestlasi kohati alandavadki nimed, näiteks Kusepu.

Tundub, et eestlased on sama leplikud ja orjalikud, kui nad olid okupatsiooniajal. Tõenäoliselt kuulub osa moonutatud nimede kandjaid 1940. aastal Venemaalt Eestisse sõitnutele, kellele niisugused rikutud nimevormid olid tollal heaks soovituseks, kuid seda need enam ju pole.

Kutsun käesolevaga üles ükskõik mis tingimustes inetult moonutatud perekonna- ja eesnimedega eestlasi taastama oma algse nimevormi. On viimane aeg see repressioonijälg meie inimeste dokumentidest kustutada.

Kuidas koledast nimest lahti saada?

Eesti keelele võõrast nimekujust on võimalik vabaneda, kui selle nime moondumine ühes või teises põlves on dokumentidega tõestatav.

«Näiteks, kui ma olen pärinud oma moonutatud perekonnanime isalt, aga kui selle õige kuju on mu vanaisa nimes alles, siis piisab sünnidokumentide esitamisest, ja nime saab parandada,» selgitab Viljandi perekonnaseisuosakonna juhataja asetäitja Aili Öngo.

«Ka on sel juhul soovitatav nimekuju parandada järjepidevalt, korrastades seda ka isa nimes. Niisugusel juhul ongi tegemist nime parandusega, mitte nime muutmisega, ning nime muutmisel üldreegli järgi küsitavat 600-kroonist riigilõivu pole vaja maksta.»

Ka ei ole Öngo sõnul nimekuju parandamine keeruline, kui inimese sünnidokumendil on kirjas õige nimi ja moonutus on sinna tekkinud näiteks passi väljaandmisega mõnes muus riigis, näiteks Venemaal. Sel juhul piisab nimeparanduse soovi avaldamisel sünnitunnistuse esitamisest, või kui see on kadunud, siis arhiivist vastava dokumendi tellimisel.

See kehtib nii ees- kui perekonnanime puhul.

Keeruliseks võib nime parandus osutuda juhul, kui on tegemist näiteks lapseeas küüditatute või omakorda nende lastega. Vajaliku dokumendi kättesaamine ja leidmine mõnest Venemaa arhiivist võib olla väga keeruline ega pruugi õnnestuda.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3