Mulgimaa laulik Hendrik Adamson (1891—1946). Ateljeefoto 1913. aastast Foto: Viljandi Muuseum

9. märtsil möödus 60 aastat Mulgimaa lauliku Hendrik Adamsoni surmast ja sel sügisel 6. oktoobril saab 115 aastat tema sünnist. Lauliku testamendiks võib pidada tema luuletust «Needmine».

Kirjanik jõudis oma eluajal avaldada kuus luule- ja kaks jutukogu ning pooleldi autobiograafilise jutustuse «Kuldsel elukoidikul».

Rohkesti on ilmunud Hendrik Adamsoni luuletusi ja proosat ajakirjanduses. Paraku on osa sellest tänaseks täiesti unustatud.

Ma olen leidnud ainuüksi 1930. aastate Kusta Toomi (August Toomingas) Rõngu kandis välja antud ajakirjadest üle kuuekümne Hendrik Adamsoni luuletuse, mis puuduvad näiteks 1963. aastal Stockholmis välja antud «Kogutud luuletustes», millest suur osa on kirjanikul loodud talle omasel heal tasemel.

Samades väljaannetes on Adamson avaldanud hulga proosapalu: «Tagametsal», «Öö varju all», «Kilpla tüüpe», ning läbi mitme aastakäigu ilmunud pikema jutustuse «Endel Nelisalu ja neli tema talu». Neis lugudes kohtab kirjaniku kodukandist pärit talumehe tüüpe ning leiab koguni autobiograafilisi sugemeid.

Tuglas märkas Adamsoni ürgset annet

Hendrik Adamsoni ürgset rahvalikku annet märkas esimesena meie kuulsaim talentide avastaja Friedebert Tuglas, kes teda sellest ajast peale igati aitas ja õhutas.

Tuglas osales mitme Adamsoni luulekogu koostamisel ja toimetamisel, samuti hindas ta kõrgelt Adamsoni jutustuste kogu «Roheline sisalik». On arusaadav, et Adamson austas Tuglast piiritult. Tean, et ta on rõhutanud näiteks mu isale, kes teda isiklikult tundis, et just Tuglas tegi temast kirjaniku.

Hendrik Adamsoni luuletused toovad meie ette endiste sugupõlvede maailmanägemise, vahendavad nende tundmusi ja hinge.

Tema looduslähedased ja musikaalsed värsid veenavad meid, et naabrite süüdistused, nagu oleksid mulgid vaid materialistid, on ülekohtused, sest tegelikult on nad õrna hinge ja üleemeeliku huumoriga lõunaeestlased, kes võivad naerda ka iseenda üle.

Kuigi Adamson hoidis kõrvale ühiskondlikust tegevusest ning teda nimetati koguni Mulgimaa erakuks, jälgis ta hoolega Eestis ja maailmas aset leidvaid sündmusi ning mõistis nende olemust sügavamalt kui enamik teisi inimesi. Ta armastas eesti rahvast kogu südamest, eriti mulke ja Mulgimaad.

Regivärsis needmine

1943. aastal õnnestus tal teise kuulsa mulgi, Henrik Visnapuu kaasabil trükis avaldada regivärsilaadsena kirjutatud luuletus «Needmine».

Selles pani kirjanik oma sõnul vande alla kõik oma rahva nii venelastele kui sakslastele maha müünud kollaboraatorid. Kui Eestis 1944. aasta sügisel Vene võim taastati, jäeti Adamson selle luuletuse pärast ilma igasugustest elatise hankimise võimalustest. Adamson suri 1946. aastal oma talus nälga.

Ka sakslased tõlgendasid «Needmise» tegelikku mõtet õigesti, õnneks siiski tagantjärele. Luuletus trükiti küll tänu Visnapuule, kuid Adamsoni seejärel esitatud luulekogu «Seitsmes. Viimane» enam mitte. See on Eesti Kirjandusmuuseumi fondides avaldamist oodanud enam kui 60 aastat(!).

Toon eespool öeldu kinnituseks ära siin vähemalt katkendi «Needmisest».

«Ei eales terves elus tulgu tuhandeski põlves
rõõmu rahvareetureile, õnne äraandjaile!
Ärgu olgu äraandjal ei koduda ei kollet,
ei leeda ega leiba, ei maada maha heita
ega puuda, kus all puhata!
Ärgu olgu äraandjal ei suurta suguvõsada
ega hulka hõimulisi, paljupäista perekonda,
kes ta kalmul kurvastaksid, haual hulgana halaksid!
Ärgu olgu äraandjal püsi maa peal, asu maa all,
raasukesti kuskil rahu — ei elussa heideldessa, hauassagi asudessa!

Luuletaja rõhutas sõja ajal, et «Needmine» on tegelikult tema testament. Sest eestlaste seas on igas põlvkonnas neid, kes juudaseeklite eest on valmis oma maad ja rahvast maha müüma.

Käesolevaga jõuab see sõnum vähemalt osaliseltki adressaadi kätte.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5