1940. aasta juunis algasid Viljandis ärevad sündmused. Salk riigikukutajaid, nende hulgas ka alles hiljuti Viljandist välja saadetud kommunistid, korraldasid rongkäike ja miitinguid.

Politseiametnikud vaatasid seda nõutult kõrvalt, sest neil ei olnud luba sekkuda. Ugala teatris aset leidnud miitingul võeti vastu nõukogude okupatsiooni toetavaid resolutsioone, näiteks: «Nõuame kõigi Nõukogude Liidu vastaste elementide otsustavat väljajuurimist.»

Ajaleht «Sakala» vahendas Tallinnast juunipöörde tippjuhtide kõnesid: «Kas ja millal nõukogude kord maksma panna, see oleneb Eesti tööliskonna arengu kiirusest ja sügavusest.»

Iga hinna eest nõukogude kord

Eestis vägivaldselt võimu haaranud kommunistliku valitsuse eesmärk oli klassivõitluse arendamine ja riigis nõukogude korra kehtestamine. Seda üritati ka Viljandi Linnavalitsusele alluvas Viiratsi riigimõisas kolme lugupeetud ja ausa Eesti Vabariigi kodaniku hukkumise hinnaga.

Tegutsesid just oma nina tõstnud ja end töörahva ridadesse poetanud kriminaalsed elemendid.

11. detsembril 1940. aastal arreteeris ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (SARK) Viljandimaa jaoskonna volinik August Enger Viiratsi mõisa raamatupidaja Voldemar-Johannes Potteri. Samal päeval võeti kinni ka karjaravitseja Helene Postov ja järgmisel päeval linnast oma majast endine mõisavalitseja August Merivald.

Arreteerimistega kaasnesid läbiotsimised ja vara osaline konfiskeerimine. Mingit ametlikku süüdistust arreteeritutele esialgu ei esitatud. Arreteerimise momendist alates teadsid kinnivõetute pereliikmed ja lähedased ainult seda, et nad asusid Viljandi vanglas.

Kellatorni küljes lehvis must lint

Seega pandi korraga kinni ja likvideeriti mõisa juhtkond: valitseja-agronoom, kirjutaja-raamatupidaja ja karjaravitseja. Kinniviimisele järgmise päeva hommikul valitses mõisas leinameeleolu: moonakad kogunesid talli õuele ja läksid vaikides tööle ning keegi oli mõisa kellatorni jala külge sidunud musta lindi.

Arreteerimiste põhjus oli mõisa kommunismimeelsete tööliste-moonakate vandenõu valitseja vastu. Umbes kuu aega varem tagandati August Merivald mõisavalitseja kohalt ennast töölisvanemaks tituleerinud moonaka Jaan Kuldi avalduse (kaebuse) põhjal. Kuld oli endine poliitvang, keda oli karistatud riigivastase tegevuse eest 1924. aastal.

Avalduse esitamise ajend oli loodrina tuntud ja kriminaalse minevikuga moonaka Hans Simsi (Simps) vallandamine. Avaldust toetasid moonakad Elmar Tuul ja Juhan Loova ning uus kubjas Johannes Vadi, kes oli varem karistatud kriminaalkuriteo eest.

Et valdav osa moonakatest pooldas Merivalda ja nad taotlesid tema ennistamist valitsejaks, siis asus kirjutaja toetuspalvekirjale allkirju korjama. Saadi kokku neljakümne mõisatöölise allkiri. Palvekiri esitati EKP Keskkomiteele ja Viljandi Linnavalitsusele.

August Merivald, Voldemar Potter ja Helene Postov

August Merivald oli siis 34-aastane Tartu Ülikooli haridusega agronoom. Ta oli pärit Valgamaalt Leebiku Vana-Mõisa maatöölise (talusulase) perekonnast. Viiratsi mõisa valitsejaks sai ta 1934. aastal.

Voldemar-Johannes Potter, kes kinniviimise ajal oli 33-aastane, sündis ja kasvas Viiratsi mõisa külje all asuvas Sammuli suurtalu põllutöölise perekonnas. Tema isa oli Viiratsi mõisa kubjas ehk eestööline. Pärast kaitseväeteenistust sai Voldemar-Johannes Potter Viiratsi Vallavalitsuse kirjutajaks, hiljem abivallavanemaks. Pärast oma isa surma 1931. aastal sai Voldemar-Johannes Potter tema asemel mõisa kupjaks-aidameheks. Mõisa kirjutaja-raamatupidaja kohale edutati ta 1939. aastal.

Kolmas arreteeritu Helene Postov oli tol ajal 47-aastane, Vabadussõja veteran ja vapside liikumise aktiivne pooldaja. Ta oli nõukogude võimu äge vastane ega varjanudki vaenulikke tundeid, levitades neid mõisatööliste hulgas.

Arreteerimiste aluseks olevad süüdistusmäärused olid koostatud Vene NFSV Kriminaalkoodeksi sätetele tuginevalt SARK Viljandimaa jaoskonnas ja sanktsioneeritud ENSV Prokuratuuris. Süüdistusmäärused esitati kinnipeetutele millegipärast alles 20. detsembril, pärast mitmendat ülekuulamist.

Süüdistuste lühendatud tekst: «Eeluurimisega on tuvastatud, et Voldemar-Johannes Potter oli endise mõisavalitseja Merivaldi juhitava, Viiratsis tegutseva nõukogudevastase kulakliku grupeeringu aktiivne liige. Koos Postoviga koondasid nad enda ümber teisi nõukogudevastaseid isikuid, et õhutada tööliste seas nõukogude võimu vastaseid meeleolusid ja teha tööliskomiteevastast agitatsiooni.»

Süüdistuse aluseks olid enne tunnistajatena üle kuulatud nelja mõisatöölise ütlused ning muud SARK Viljandimaa jaoskonna valduses olevad materjalid.

Nende muude materjalide all oli ilmselt mõeldud ennast töölisvanemaks nimetanud Jaan Kuldi kaebust Merivaldi tagandamiseks ja äsja valitud, õigemini määratud tööliskomitee avaldust 12. novembrist.

Üheksa korda ülekuulamist

Ülekuulamistega alustati Viljandi vanglas kohe arreteerimise päeva õhtul ja need kestsid märtsi lõpuni.

Süüdistustoimikus leiduvate protokollide alusel võib järeldada, et Potterit kuulati üle üheksa korda. Ega teisedki kergemini pääsenud. Esialgu taotleti esitatud süüdistuse — nõukogudevastase meeleolu õhutamine ja tööliskomitee vastane agitatsioon — omaksvõtmist. Kui see ei õnnestunud, hakati neid vastandama tunnistajatega.

Lisaks trafaretsele, juba süüdistusotsusesse kirjutatud sõnastusele: «Kuulumine nõukogudevastasesse, kulaklikku korda pooldavasse grupeeringusse eesmärgiga lõhestada mõisatöölised kahte leeri ja takistada tööliskomitee valimisi», lisandus Potterile allkirjade kogumine mõisavalitseja Merivaldi vallandamise tühistamiseks.

Ametlikud tunnistajad olid töölisvanem Jaan Kuld, uus kubjas Johannes Vadi, mõisa puusepp Elmar Tuul, põllutööline Peeter Piip ja karjatalitaja Liisa Koovit.

Tunnistajana esitati veel Viljandimaa Maatöörahva Ühingu organisaator Ilmar Ilves, kes aitas korraldada tööliskomitee valimisi pärast seda, kui kahel esimesel mõisatööliste üldkoosolekul valimised ei õnnestunud, sest enamik töölisi olid lihtsalt valitseja poolehoidjaid. Kuid Kuld ja teised kommunismimeelsed ei olnud sellega nõus.

Lõpuks osundan Ilmar Ilvese sõnu ülekuulamise protokollist: «Sm. Kuld kasutas oma õigust ja määras tööliskomitee liikmed.» Valimiskampaania käis oktoobris ja juba 12. novembril esitas valitud tööliskomitee avalduse valitseja tagandamiseks.

Loodrist agendi tunnistus

Toimikus olid ka kahe varjunime all esineva agendi ettekanded.

Aktiivsem neist oli ilmselt vallandatud loodrist põllutööline Hans Sims. 20. detsembril ta kinnitab: «Nüüd on mõisas rahulik, poliitiline vastasseis tööliste vahel on kadunud, kuna nad jäid ilma juhtideta. Kolm korda nädalas on tööliskomitees konstitutsiooni õppimine, kus käivad ka Merivaldi pooldajad. Kuid mõned neist püüavad endiselt Merivaldi ja teisi kinniviiduid abistada. Ka uus juhataja sm. Sööt ootab Potteri vabastamist, et panna ta endisele (raamatupidaja) kohale.»

Süüdistuskokkuvõte, mis oli kolme kohta ühine, on koostatud Tallinnas, SARK-is ja sanktsioneeritud 21. mail 1941 ENSV Prokuratuuris. See saadeti edasi täitmiseks tribunalile.

Süüdistuskokkuvõtte tekst oli enam-vähem sama, mis süüdistusmääruses, ainult venekeelne. Lühidalt: «...kulakliku, nõukogudevastase grupeeringu liikmena viis läbi NSV Liitu laimavat ja Eestis nõukogude võimu kehtestamise vastast kontrrevolutsioonilist agitatsiooni; tegi tööliskomitee valimist takistavat lõhestustegevust Viiratsis mõisa tööliste hulgas; on süüdi VNFSV Kriminaalkoodeksi § 58 kohaselt kvalifitseeritud kuriteos.»

Potter ja Postov ei võtnud süüdistust omaks, Merivald nõustus osaliselt püstolipadrunite ebaseaduslikus hoidmises.

Vangitapp külmale maale

Edasi järgnes vangitapp külmale maale. Viljandist viidi kinnipeetavad ära juunis 1941 ja nad saabusid Kirovi linnavanglasse oktoobris.

NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi Erinõukogu 16. detsembri 1941 otsusega mõisteti kõik kolm kümneks aastaks paranduslikku töölaagrisse.

Voldemar-Johannes Potteri ja August Merivaldi viimaseks asupaigaks sai kurikuulsa GULAGI süsteemi kuuluv Kirov-Vjatlag. Potter suri 16. veebruaril 1942. Surma põhjuseks olid märgitud jõuetus ja vesiveresus. Merivald suri 18. jaanuaril 1943. Helene Postovi edasise saatuse kohta selles toimikus andmed puuduvad.

Enno Piiri andmetel («Jäljetud hauad kohustavad», «Sakala», 13. september 1990) suri Helene Postov 1957 Inta laagris.

Kõik kolm rehabiliteeris ENSV Prokuratuur postuumselt 11. detsembril 1989, täpselt 49 aastat pärast kinniviimist.