Lisaks trafaretsele, juba süüdistusotsusesse kirjutatud sõnastusele: «Kuulumine nõukogudevastasesse, kulaklikku korda pooldavasse grupeeringusse eesmärgiga lõhestada mõisatöölised kahte leeri ja takistada tööliskomitee valimisi», lisandus Potterile allkirjade kogumine mõisavalitseja Merivaldi vallandamise tühistamiseks.

Ametlikud tunnistajad olid töölisvanem Jaan Kuld, uus kubjas Johannes Vadi, mõisa puusepp Elmar Tuul, põllutööline Peeter Piip ja karjatalitaja Liisa Koovit.

Tunnistajana esitati veel Viljandimaa Maatöörahva Ühingu organisaator Ilmar Ilves, kes aitas korraldada tööliskomitee valimisi pärast seda, kui kahel esimesel mõisatööliste üldkoosolekul valimised ei õnnestunud, sest enamik töölisi olid lihtsalt valitseja poolehoidjaid. Kuid Kuld ja teised kommunismimeelsed ei olnud sellega nõus.

Lõpuks osundan Ilmar Ilvese sõnu ülekuulamise protokollist: «Sm. Kuld kasutas oma õigust ja määras tööliskomitee liikmed.» Valimiskampaania käis oktoobris ja juba 12. novembril esitas valitud tööliskomitee avalduse valitseja tagandamiseks.

Loodrist agendi tunnistus

Toimikus olid ka kahe varjunime all esineva agendi ettekanded.

Aktiivsem neist oli ilmselt vallandatud loodrist põllutööline Hans Sims. 20. detsembril ta kinnitab: «Nüüd on mõisas rahulik, poliitiline vastasseis tööliste vahel on kadunud, kuna nad jäid ilma juhtideta. Kolm korda nädalas on tööliskomitees konstitutsiooni õppimine, kus käivad ka Merivaldi pooldajad. Kuid mõned neist püüavad endiselt Merivaldi ja teisi kinniviiduid abistada. Ka uus juhataja sm. Sööt ootab Potteri vabastamist, et panna ta endisele (raamatupidaja) kohale.»

Süüdistuskokkuvõte, mis oli kolme kohta ühine, on koostatud Tallinnas, SARK-is ja sanktsioneeritud 21. mail 1941 ENSV Prokuratuuris. See saadeti edasi täitmiseks tribunalile.

Süüdistuskokkuvõtte tekst oli enam-vähem sama, mis süüdistusmääruses, ainult venekeelne. Lühidalt: «...kulakliku, nõukogudevastase grupeeringu liikmena viis läbi NSV Liitu laimavat ja Eestis nõukogude võimu kehtestamise vastast kontrrevolutsioonilist agitatsiooni; tegi tööliskomitee valimist takistavat lõhestustegevust Viiratsis mõisa tööliste hulgas; on süüdi VNFSV Kriminaalkoodeksi § 58 kohaselt kvalifitseeritud kuriteos.»

Potter ja Postov ei võtnud süüdistust omaks, Merivald nõustus osaliselt püstolipadrunite ebaseaduslikus hoidmises.

Vangitapp külmale maale

Edasi järgnes vangitapp külmale maale. Viljandist viidi kinnipeetavad ära juunis 1941 ja nad saabusid Kirovi linnavanglasse oktoobris.

NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi Erinõukogu 16. detsembri 1941 otsusega mõisteti kõik kolm kümneks aastaks paranduslikku töölaagrisse.

Voldemar-Johannes Potteri ja August Merivaldi viimaseks asupaigaks sai kurikuulsa GULAGI süsteemi kuuluv Kirov-Vjatlag. Potter suri 16. veebruaril 1942. Surma põhjuseks olid märgitud jõuetus ja vesiveresus. Merivald suri 18. jaanuaril 1943. Helene Postovi edasise saatuse kohta selles toimikus andmed puuduvad.

Enno Piiri andmetel («Jäljetud hauad kohustavad», «Sakala», 13. september 1990) suri Helene Postov 1957 Inta laagris.

Kõik kolm rehabiliteeris ENSV Prokuratuur postuumselt 11. detsembril 1989, täpselt 49 aastat pärast kinniviimist.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5