Klooga koonduslaagri väravad. September 1944.

Kantreküla loomaomanike ja lehmade igahommikune paraad suundus lennuvälja poole. Seal ampsasid lehmad mahlakat rohtu, naised-lapsed-ätid veeretasid ja kerisid jutusaba, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.

See lõppes siiski, kui taevaservale ilmusid «metsavahi» laialiaetud tiivad. Siis näitas tuulelohe karjalistele, kuhu poole liduda, et mitte jääda ette maanduvale lennukile. Lehmad jooksid, piimast rasked udarad pendeldamas ja karjastekari kannul. Siis ajasime loomad Männimäele ja nautisime järve kiirustava allikavee värskust.

Ikka ja jälle välja aetud

Kümneid aastaid hiljem kuulsin, et just neis paigus tehti sõja ajal koletuid tegusid. Viljandi lennuväljal asus Eesti suurim sõjavangide laager. Siin lähikonnas Männimäel, Huntaugu mägedel, samuti lasketiiru ümbruses, Reinuvälja tankikraavis jätsid oma elu tuhanded inimesed.

Juudid on elanud eestlaste keskel 5-6 sajandit. Pärast seda, kui piiblirahvas pagendati oma kodumaalt Iisraelist, on nad elanud võõrsil, kust neid on ikka ja jälle välja aetud.

Esimesed legaalsed juudid Viljandis olid sõdurid Pavlovski ja Avrohom, kelle perenimed pole teada.

Jaan Lattik kirjutab Viljandi 28 juudi pere elust XX sajandi hakul oma raamatus «Viljandi kirikumõis kõneleb» järgmist: «Klempner Marienburg, kellel oli suur perekond, kloppis ja tagus hommikust õhtuni oma töötoas, mille uks oli suvel alati avatud. Iga möödamineja võis näha, kuidas juut teeb pangi ja piimanõusid, higi otsa ees ja müts peas.

Kaubapoodide ustel seisid sageli omanikud ise ja teretasid viisakalt tuttavaid möödakõndivaid pürjereid... Oli paar juudi arsti ja niisama palju hambaarste. Rahvast käis rohkesti nende juures abi ja nõu otsimas. Kõik nad olid ja elasid rahva keskel mitte võõrastena, vaid eesti juutidena, kellele ei saanud midagi muud ette heita kui seda, et on juut.»

Piiblirahva suurim häving oli Teise maailmasõja aegne holokaust, mis tõlkes tähendab «täielik põletusohver».

Süü: beebi, juut

1934. aastaks oli juutide arv Eestis kasvanud 4381-ni. Umbes tuhatkond juuti otsustas sõja üle elada Eestis, ülejäänutel õnnestus pageda Venemaale. Kõik, kes jäid siia, hukati, kaasa arvatud Eesti rabi, Tartu Ülikooli juuditeaduse professor ja Eesti Vabadussõja veteranid.

Viljandi sajakonnast juudist läks Venemaale enamik, natside kätte jäi umbes 20, kõik hukati. Viljandi poliitilise politsei aruande järgi hukati R. Timust, Isaak ja Jankel Schois, Reisa Brauns, Lina ja Maks Abel, A. Aviva, Z. Rosenblatt, M. Maroschnikov, Z. Kumer, Kalman Jakobson, perekond Donde: Hanna, Jakob, Nikolai, Meissa, Reine, Sara, Saul (nimedes võib olla ebatäpsusi — toim.).

Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni raportis on kirjas: «Haarangud ja tapmised algasid kohe pärast esimeste Saksa vägede saabumist. Neile järgnes üsna pea hävitusüksus Einsatzkommando (Sonderkommando) 1A. Arreteerijateks ja peatselt järgnenud hukkajateks olid sakslaste järelevalve all eestlastest metsavennad, hiljem omakaitselased ja politseinikud.»

Tartusse tulid sakslased 10. ja 11. juulil, kaks päeva hiljem käskis Lõuna-Eesti metsavendade üldjuht major Kurg arreteerida kõik kohalikud juudid ja suunata nad vastloodud koonduslaagrisse. Varsti viidi nad niinimetatud surmabarakki ehk Lepiku barakki, erilisse juutidele mõeldud getosse Pargi tänaval.

Tartu koonduslaagri esimene ülem oli Juhan Jüriste, kes tunnistas kohtuprotsessil, et 1941. aasta juulis ja augustis ei olnud laagris mingisugust kohut, Saksa välikomandantuurile alluva eriosakonna politseinikud mõistsid inimesi, sealhulgas Tartu juute ka mahalaskmisele.

Pärnus tapeti kõik juudi mehed paari kuu jooksul, naised hukati Rae metsas, lapsed mürgitati sünagoogis-palvemajas. Noorim lastest oli mõnekuune imik, kelle süüks oli märgitud süüdistuskokkuvõttesse: beebi, juut.

Teises maailmasõjas tapeti 6 miljonit juuti, rahulikku elanikku, kellele mitte keegi polnud sõda kuulutanud. On öeldud: 100 inimese tapmine on katastroof, aga miljoni inimese tapmine statistika. Natsid hukkasid 1,5 miljonit juudi last ehk umbes 70 Viljandi-suuruse linna elanikku.

Rahvas nägi ja kuulis

Kuid enne elu pidid juudid loovutama inimväärikuse. Viljandi Linnavalitsus korraldas 31. juulil: «Juudid on kohustatud kandma paremal rinnal Taaveti tähte, 5 cm läbimõõduga ja kollane.» Järelevalve pandi politseile ja abipolitseile. Juutidel oli keelatud sõita ühistranspordis, käia kõnniteel, ilmuda avalikesse kohtadesse ja palju muud.

Kohe pärast sakslaste tulekut kogunesid politsei ja omakaitse, kõik juudid vahistati. Nad pandi politseilossi arestikambrisse, vanglasse. Ruumid olid paksult inimesi täis.

Mehed lasti peagi maha. Ühel sügisööl käsutati naised ja lapsed, mõned koguni rinnalapsega, vangla õuele, kus ootas veoauto. Vangidelt võeti ära riided ja jalanõud, samuti väärtasjad. Särgiväel käsutati nad veoautole. Aimates ette oma kohutavat saatust, hakkasid vangid appi hüüdma. Timukate sajatuste saatel hakkas surmarong mööda viimset teed liikuma. Ühishaud oli valmis.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2