Ühelt poolt olen muidugi seisukohal, et niisugused avalikuks kasutamiseks mõeldud objektid nagu bussijaam või raamatukogu peaksid kuuluma linnale või riigile. Aga sel reedel ei tule volikogus enam arutusele teema, kas bussijaam peaks olema linna omanduses. See rong sõitis ära juba 2001. aastal ja toona oli avalikkus säärase lahenduse üle üsna rõõmus.

Tasub korraks meenutada aastatuhande vahetust, kui Viljandi bussijaam asus sisuliselt poolekorruselises vanas ja väsinud ehitises. Ruum oli talvel külm ja rõske ning tihtipeale haises päris kohutavalt. Hoones oli kirjade järgi ka tualett, kuid isegi sõna «peldik» oli selle kohta liiga palju öelda.

LINN BUSSIJAAMA ehituseks eelarvest raha ei leidnud ja nii tuldi juba 1999. aastal esimesena Eestis mõttele, et nii uue hoone kui seda ümbritseva platsi võiks rajada eraettevõtja.

Hoonestusõiguse seadmiseks korraldas linnavalitsus konkursi, see aga kukkus huviliste puuduse tõttu läbi. Siis vähendasid linnajuhid lepingus ette nähtud investeerimiskohustust ja 569 000 krooni eest sai 9200 ruutmeetri suuruse maatüki enda kasutada osaühing Viljandi Centrum.

Praegu tundub see summa, 61 krooni ruutmeetri eest, paras kommiraha, ent kuus aastat tagasi olid ärimehed Tauno Tuula ja Tiit Maisa ainsad, kes üldse pakkumise tegid. Tuletagem meelde ka seda, et müüja oli linnavalitsus, kus jäme ots oli valimisliidu Kodune Viljandi käes.

Linna bussijaama rajamises on viljandlased olnud ülejäänud Eestile teenäitajad. Kui siin hakkasid bussid väljuma Anttila kaubamaja ukse eest, siis tartlased lahkuvad nüüd kodulinnast maailma suurima R-Kioski kaudu. Bussijaam, tõsi küll, oma vanal ja lagunenud moel, on erakätes ka Tallinnas, Pärnus ja paljudes teistes linnades.

REEDEL HAKKAB Viljandi volikogu arutama, kas müüa osaühingule Viljandi Centrum seni hoonestusõigusega kasutada olnud maa. Kas see oleks õige või vale tegu?

Mina olen veendunud, et ühelegi ettevõtjale ei tohiks teistega võrreldes erandeid teha. Nõnda ei tohiks ka linnavalitsusse kuuluvale ärimehele müüa maad teda teistele eelistades, samuti ei tohiks talle maad müümata jätta, juhul kui teistel on olnud samasugune võimalus seda endale osta.

Nii Viljandis kui mujal Eestis on levinud praktika, et linn annab eraisikule või ettevõtjale maa esialgu kasutada hoonestusõiguse lepingu alusel. Sel moel on tal võimalik kontrollida, et inimene või ettevõte rajab krundile just säärase hoone, nagu ta on planeeringutes ette näinud, ning teeb seda lepingus ette nähtud ajaks.

Kui leping on täidetud ning maja on püsti ja sellele kasutusluba saadud, avaneb võimalus maatükk linnalt selle maksustamise hinna alusel endale saada.

KUI KÕIKIDELE teistele hoonestusõiguse lepingu täitjatele on antud võimalus maa niimoodi endale osta, ei tohiks ka Viljandi Centrumile erandit teha, hoolimata asjaolust, et selle omanikud on linna juhtimisega otseselt seotud inimesed.

Keelata tuleks säärast tehingut vaid juhul, kui on selge, et Viljandi Centrum pole täitnud hoonestusõiguse lepingut või on kasutanud korruptiivseid meetodeid, et kinnistu ostuni jõuda. Minul selle kohta andmeid pole, aga kui kellelgi on, oleks hea, kui need enne reedet avalikkuse ette jõuaksid. «Sakala» on valmis abikätt pakkuma.

KINDLASTI OLEN ma nõus nendega, kes väidavad, et kinnistu hind on naeruväärselt madal. Tuleb aga taas otsa vaadata faktile, et ettevõtjaid on tarvis kohelda võrdselt. Linna müüdava maa hinnast rääkides peab jällegi nimetama seda müstilist hoonestusõiguse lepingut, millega enamikul lugejatest kunagi kokku puutuda ei tule.

Kui linnavalitsus otsustab mõne maatüki müüki panna, on enne oksjonit selge, milliseid maju ja mis otstarbeks sinna ehitada tohib. Siis teevad ettevõtjad oma pakkumise ja suurima summa maksja võib ehitama hakata.

Seega määrati bussijaama kinnistu hind 2001. aastal ja nüüd on võimalik otsustada üksnes tehingu kinnitamise, mitte hinna üle.

OMAETTE KÜSIMUS on, miks Viljandi Centrum kõnealust kinnistut üldse endale osta soovib. Niisugust võimalust ei kasuta sugugi kõik firmad, kes seda teha võiksid. Hoonestusõiguse leping annab ju piisava kindluse, et maad ja sellel olevaid hooneid keegi ära ei võta. Tõsi, need lepingud on sõlmitud enamasti kas 99 või 50 aastaks.

Kindlasti on selles ostu-müügitehingus paras ports eesti talumehe loogikat, et kindel on see, mis on enda oma.

Arvata, et pärast omandisuhte muutust avaneb Tuulal ja Maisal võimalus sellele maatükile midagi enneolematut ja linnarahvale vastuvõetamatut ehitada, on naiivne. Seaduses seisab, et bussijaama krundile ei tohi praegu ehitada midagi, sest seda ei luba kehtiv detailplaneering.

Kui võtta aluseks vandenõuteooria, et Tuula ja Maisa on tegelikud Viljandi valitsejad ning detailplaneeringuid muudetakse nii, nagu neile sobib, võiksid nad sellel platsil kõike endale meelepärast korda saata juba praegu. Kui aga uskuda, et linna juhivad volikogu ja linnavalitsus, on selge, et ka tulevikus ütlevad ikkagi nemad, kas bussijaama platsil võib midagi muuta või mitte.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3