Vaiko Eplik (esiplaanil) on veendunud, et Eestil on muusikaliselt tohutu potentsiaal. Foto: LAURI KULPSOO («Postimees»)

Vaiko Eplik on mitu korda öelnud, et tema püha eesmärk on anda Eesti popmuusikale tagasi ambitsioon olla midagi enamat kui lihtsalt toode.

Tõepoolest, tema viimane album, kevadel ilmavalgust näinud «Eliit 2» rabas uskumatu sügavuse ja filigraansusega. Plaadil mängib ta kõiki instrumente ise, kontsertidel aitab teda aga ansambel, mille koosseis on üsna vahelduv.

Viimane «Rock Ramp» oli Viljandis üksteist aastat tagasi. Vaiko Eplik, teie sel ajal vist veel aktiivne muusik polnud.

Tõenäoliselt olin just muusikaga tegelema hakanud. Ma olin siis neliteist.

Üritusest olen ma loomulikult kuulnud, aga isiklikku suhet mul sellega pole.

Kui «Eliit 1» oli hea plaat, siis «Eliit 2» on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt meie popmuusikas üks viimaste aastate paremaid. Kuidas see nii hästi välja kukkus?

Kõige lihtsam on konkureerida iseendaga. Loodan, et kolmas plaat tuleb mul veel parem.

Lindistamine on mulle loomulik tegevus ja selles pole midagi keerulist. Kogun mõne aja jooksul materjali ja hunniku ideesid kokku ning lindistan nii palju, kui võimalik. Tavaliselt teen seda suvel ja sügisel hakkan terasid sõkaldest eraldama. Miksimine võtab muidugi kaua aega.

Kui ma võrdlen esimese ja teise plaadi tegemist, siis kõige suurem erinevus oli, et teise puhul olin kindel: see hakkab toimima.

Esimese plaadi puhul mõtlesin, et lindistan niisama mõne demo ja eks siis vaatan, mida nendega peale hakkan. Teisega olin tunduvalt põhjalikum: ainuüksi miksimine võttis pool aastat.

Kas te jumalikku inspiratsiooni usute?

Inspiratsioon tuleb elust enesest. Tööd tuleb teha — selles on saladus.

Me kõik teame Picasso maale «Guernica» või «Avignoni neiud». Need võivad paista rohmakad või hooletult tehtud, ent «Avignoni neiud» jaoks tegi Picasso aasta jooksul üle kaheksasaja visandi.

Ainuke trikk ongi, et kui sul on idee, siis tuleb ka tööd teha. Paljudel võib olla muusikaliselt häid mõtteid, aga nad ei viitsi vaeva näha. Mina üritan iga idee lõpuni arendada. Kontserdid teeb see jälle keerulisemaks.

Millise koosseisuga Eliit Viljandis lavale astub?

Tuleme Viljandisse kõige publikusõbralikuma koosseisuga.

Oleme viimasel ajal esinenud triona: trummidel Raul Saaremets ja basskitarril Madis «Tursk» Aesma Ans. Andurist. Mulle tundub, et kolmekesi on kõige parem mängida võimalikult suurt hulka nendest lugudest, mida inimesed kuulda tahavad. Neid on kolmeliikmelisele koosseisule hea seada.

Taustavokaali võib näiteks kohapeal lisada, nii et ootame koostööd publikuga.

Popmuusikat kiputakse nii meil Eestis kui mujalgi tööstusharuna võtma.

Ma olen seda suppi pikalt helpinud. Üritasin omal ajal seitse aastat järjest teha ingliskeelset muusikat ja unistasin maailmakuulsusest. Ühel hetkel aga tundus, et tegutsen väga valedel põhjustel.

Tööstusesse murdmise pärast ei viitsi ma enam lillegi liigutada. Olen seda maailma näinud ning suurte töösturitega kokku puutunud. See võtab igasuguse isu ära.

Kas teil on vahel tahtmine oma muusikaga maailma parandada?

Ei teagi kohe...

Varsti läheme esinema ühele Peterburi raamatumessile, kus esindame Eestit. Võib-olla tuleb tänavu veel mõni välisesinemine. Ausalt öeldes olen promomehena liiga laisk.

Teisalt teen Eliidi puhul kõike üksi: olen plaadifirma, viin plaadid tehasesse ja aitan sealsetel vene neiudel neid kokku panna. Selline isetegemine on väga tore. Igasugustele asjameestele külje alla pugejat minust pole.

Küllap läheks teie muusika inimestele hinge ka väljaspool Eestit, siia aga sobib see muidugi kõige paremini.

See ongi selline hästi hoitud saladus.

Mulle tundub, et Eestis tehakse praegu üldse maailma kõige paremat muusikat. Võtame näiteks Ans. Anduri. Samuti ei tea ma ühtegi paremat produtsenti ja MC-d kui Jarek Kasar ehk Chalice.

ELIIT

Vaiko Eplik — vokaal, süntesaator ja kitarr

Madis Aesma alias Tursk — bass ja vokaal

Raul Saaremets — trummid

Allikas: «Sakala»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0