87-aastase Inge Behse lemmikloom on elevant. Seepärast võib tema elutoa riiulitel võib näha hulganisti elevandikujukesi. Foto: Elmo Riig

Alati naeratav, abivalmis ja nooruslik — selline on 87-aastane Inge Behse.

Inge Behse on baltisakslane, kelle esiisad on Eestis elanud juba XVIII sajandist alates. Ta on neist aga üks väheseid, kes tulid pärast riigi taasiseseisvuse väljakuulutamist siia tagasi.

«Mul ei olnud Saksamaal halb elu, kuid Eestisse tõi mind koduigatsus,» ütleb ta.

Lapsepõlv möödus Viljandis

Kui Eestis algas Vabadussõda, põgenes Inge Behse ema koos tütrega Saksamaale. Isa jäi siia ja võitles Landeswehris, kuid ei saanud hiljem kodakondsust. Et ema ei tahtnud välismaal elada, tulid nad kahekesi Viljandisse, kui Inge oli veidi üle kahe aasta vana.

Kooliteed alustas Inge Behse Saksa eragümnaasiumis Väiksel tänaval. «Selline pisikene kool oli. Me alustasime esimeses klassis kolmekesi,» meenutab ta. «Talvel käisin koolis soome kelguga, sest lund oli rohkesti ja autosid väga vähe. Paljud sõitsid aga reega.»

Ta räägib, et igas majas töötas kojamees, kelle ülesanne oli pühkida tänav lumest puhtaks kuni tee keskosani. «Teise poole puhastas vastasmaja kojamees. Kui tänav oli lumine, sai kohe aru, kus töötasid hooletud mehed.»

Suved veetis tütarlaps maal. «Mu ema kolleegi mees töötas Loodis jaamaülemana ja nende juures oli suviti tore.»

Kui Loodi papal, nagu Inge teda kutsus, vaba aega oli, käis ta lastega metsas seenel või nikerdas neile mänguasju.

«Armastasin Loodi papat nagu isa. Oma bioloogilist isa õppisin tundma alles täiskasvanuna,» kõneleb Inge Behse ja rõhutab, et seda eluperioodi peab ta oma elus kõige õnnelikumaks.

Ema töötas tema mäletamist mööda väga palju. «Et ema oli nii päeval kui öösel tööl, olin pärast venna surma tihti üksi kodus.»

Kui Inge oli 11-aastane, hakkas ta Ida Urbeli balletikoolis käima. «Mul olid tema jutu järgi pikad peenikesed jalad, millega ma midagi teha ei osanud,» naerab ta.

14-aastaselt kolis neiu Rakverre, kus lõpetas gümnaasiumi. Viljandisse tuli ta tagasi, et minna siin kuulsa pastori Westren-Dolli juurde leeri. 1938. aastal ta abiellus.

Ümberasumine

1939. ja 1940. aastal asustati Eestist ümber 12 000 baltisakslast. Et naised ja lapsed lahutati meestest, sai Inge Behse oma abikaasaga kokku alles 1945. aasta sügisel.

Saksa riik ei lubanud baltisakslastel pikemaid reise ette võtta, sest ei usaldanud neid. «Loomulikult olimegi natside vastu,» lausub Inge Behse. «Samuti pidime kõik tõendama, et meie suguvõsas pole juudi verd. Siis tuligi välja, et minu soontes voolab peale saksa ka tatari, eesti, rootsi, vene ja poola verd.»

1945. aasta jaanuaris kõva külmaga põgenes Inge Behse oma pisipojaga laagrist ning sõitis veoautoga Kesk-Saksamaale isa juurde. Kui isa Thüringenis kinni võeti, põgenesid nad Poolast tulnud rongiga, milles oli ka Inge mees, edasi Lääne-Saksamaale. Riiki poolitava piiri pidid nad ületama jala.

350 elanikuga Saksa külla majutati 700 põgenikku.

Inge Behse ja tema abikaasa asusid tööd otsima. Mees hakkas leiba teenima okupantidele mõeldud tsirkuse autojuhina.

«Äsja oli lõppenud sõda ning riik oli nii vaene, et polnud saia ega musta leiba. Söödi maisileiba, millel polnud mingit maitset,» meenutab ta. «Mees sai aga töö tõttu Inglise valitsuselt sigarette ja šokolaadi. Nii et minu poeg oli üks vähestest sõjajärgsetest lastest, kes teadsid, kuidas maitseb šokolaad.»

Inge Behse töötas algul lilleneiuna ning siis jäätise- ja hiljem vorstimüüjana. Samuti tegi ta kaastööd päevalehele.

Viimased 16 aastat teenis naine leiba tehases, kus toodeti süstlanõelu. Kui ta pensionile jäi, kolis ta sõbranna juurde kahepereelamusse.

Eestisse tagasi

Sünnimaad külastas Inge Behse 1975. aastal, kui käis Tallinnas. «Tundsin juba siis, et kodumaal on hoopis teine õhk ja hingamine,» räägib ta.

Alates 1978. aastast tuli naine igal aastal Eestisse ning ühel hetkel otsustas ta kolida oma lapsepõlvelinna Viljandisse.

1993. aastal ostis Inge Behse siin maja, kuigi elas veel Saksamaal. Kui neli aastat hiljem suri vanahärra, keda ta hooldas, tuli ta lõplikult kodumaale.

Veel eelmisel aastal võis vanaprouat näha autoroolis, nüüd aga tervis enam sinna istuda ei luba. «Talviti liiklen jälle soome kelguga nagu vanasti,» muigab ta.

Inge Behse räägib, et eesti toidud on rasvasemad kui saksa omad, kuid talle meeldivad väga hapukapsad ja verivorst.

Kuigi vanadaamile meeldiks tegutseda aias, ei saa ta seda oma selja pärast teha. Sellepärast on ta majja ka abilisi võtnud.

Eesti keel on Inge Behsel niivõrd hästi suus, et ta laenab raamatukogust eestikeelset lugemist ja vaatab eestikeelseid loodusfilme. Ainult ristsõnu, mida ta mälu treenimiseks lahendab, ostab saksakeelseid.

ELULUGU

Sündinud 6. augustil 1920.

Abiellunud 1938. aastal.

Kaks last, Kaja ja Peter, neli lapselast ja kaheksa lapselapselast.

Allikas: Inge Behse

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67