Foto raamatust: sõit üliõpilasseltsi Vironia lipu pühitsemisele Otepää kirikusse 4. juunil 1884. Hiljem kujunes sinimustvalge Eesti rahvuslipuks. Foto: Repro

Autorid ja kaasosalised esitlesid teost eelmisel nädalal rohke rahva osavõtul Olustvere lossis, mille teise korruse vitriinides saab näha ka nikerdiste originaale.

Kogu algas 58 hobusest

Olustvere maamajanduskooli direktor Arnold Pastak meenutas oma paari käiku Voldemar Luhti koju, kus mees varavalgest hilisõhtuni noaga puud uuristades hobuseid ja tema töövahendeid nikerdas. Imetlusele järgnes väike tehing: Olustvere vald ostis tegijalt 58 hobust ja pani need rahvale vaatamiseks välja.

«Nüüd on lossis vastutaval hoiul kõik meistri hobused. Need paiknevad vitriinides, kus igaüks neid imetleda saab,» lausus Arnold Pastak.

Direktori sõnul rekonstrueeritakse mõisa vana talli, mis peaks aasta pärast valmis olema. Seal leiavad endale koha ka nikerdaja käe alt tulnud hobused.

Peale Voldemar Luhti tööde on Olustveres hoiul veel kaks erilaadset elutööd: preparaator Ilmar Tilga 33 aasta jooksul kogutud linnud ja putukad ning Leonhard Vene mööbel.

Esimesed emotsioonid tulid pööningult

Raamatu üks autoreid, toonane Tääksi ja nüüdne maagümnaasiumi õpetaja Meelis Reinart rääkis, et esimest korda nägi ta nikerdaja tööd Aimlas meistri kodus pööningul viisteist aastat tagasi. Sinna olid hobused koos vankrite ja atradega suurepäraselt sobinud.

«Volli jutt oli mahlakas. Iga väikse skulptuuri kohta oli tal midagi öelda,» meenutas Meelis Reinart. «Kahju, et raamatut tehes polnud neid lauseid enam kusagilt võtta.“ Teose initsiaator nimetas väikeskulptuuride kogumit hobutöö entsüklopeediaks.

Viljandi turismiinfokeskuse juhataja Angela Aru oli esimest korda näinud Voldemar Luhti töid kümme aastat tagasi. Oskamata seisukohta võtta, läks ta hobuseid uuesti uudistama lastega. Sellest ajast peale on need tema lemmikeksponaadid. Rahva kätte on jõudnud voldik, postkaardikogu ja tikutoosid, millel nikerdiste pildid.

Omavalitsuste liidu esindaja Ele Saar ütles tegijaid tänades, et Voldemar Luht pälvis maakonna rahvakunstimeistri nimetuse juba 2000. aastal. Aimla külaseltsi juht Piret Tiirusson avaldas omakorda meistrile tänu selle eest, et ta on väiksele külale tuntust toonud.

Lese ja ametimehe tänusõnad

Maavanema kohuseid täitev Tõnis Korts ütles oma tänukõnes, et Voldemar Luhti elutöö tutvustamise programmile on õla alla pannud umbes 60 inimest ja organisatsiooni. ««Hobuse tuhat tööd» on väga tähtis raamat,» toonitas ametimees tulemust hinnates.

«Raamat ja kogu see tähelepanu oleksid olnud mu mehele suur kingitus,» lausus Vaike Luht. «Ta meisterdas päevad läbi, tundes suurt vajadust seda tööd teha. Ma ei seganud teda ka siis, kui tema abi vaja läinuks.»

Vaike Luht avaldas lilli ja tänusõnu vastu võttes rõõmu selle üle, et hobuste kollektsioon on rännanud Virust Võrumaani ning isegi Saaremaa äärele, ning et meistri tööd hinnatakse.

«Raamatust vaatab vastu Eesti põllumajanduse areng, mis saavutati hobuste abil,» nentis ta. «Ühtlasi jäädvustas ta oma tööga meie mineviku.»

Raamatu on koostanud ja osa tekste kirjutanud pedagoog Meelis Reinart ning ülejäänud tekstid lisanud Voldemar Luhti lesk Vaike Luht. Inglise keelde on jutu tõlkinud Liina Aavik ja Mari Ets ning fotod on teinud Leo Käärmann ja Meelis Reinart. Looduskaitseseltsi väljaaandena ilmunud teose on kujundanud Sirje Tooma kirjastusest Oomen. Projektijuht oli Jaak Jaaku.

ARVAMUS

Kaljula Saare,

meistri eakaaslane

Kõigil tolleaegsetel poistel oli taskus pruuni peaga nuga ja nad kõik voolisid midagi. Volli käteosavust juhtisid aga talent ja hobuste hea tundmine.

See, kes armastab hobuseid, on hea inimene.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5