Viisteist aastat teatri- ja stuudiotööd Viljandis olid koolitanud temast enne Vanemuisesse jõudmist tõelise meistri.

«Ma olen lapsena olnud Ida Urbeli õpilane,» ütleb viljandlanna Moja Konno. Et jutt ainult jutuks ei jääks, otsib ta üles vana, kuid hästi säilinud ülesvõtte, millel preili Urbel, tulevane kuulus ballettmeister, istub laste keskel, teiste hulgas ka väike Moja. Lapsed on sätitud poosidesse, et oleks ikka arusaadav: tegemist on tillukeste tantsijatega, mitte ükskõik kellega.

«Jaa, siin me oleme: Kaitseliidu ülema major Eisenbergi (Raudmäe) tütar Aino, ülema asetäitja kapten Triigi tütar Miia, kriminaalpolitseinik Pettai tütar Hilja, kirurg Rosenfeldi tütred Irina ja Tatjana, aiapidaja Laatsi tütar Helga, loomaarst Reimani tütar Tamara, maavalitsuse esimehe Heinrich Lauri tütar Evi ja advokaat Jungi tütar Luule,» valgustab Moja oma päikselise mudilaspõlve mängumaad. «Praegu elab neist peale minu Viljandis veel Helga Vanakamar-Ruut, kauaaegne kooliõpetaja nagu minagi.»

Ja jätkab: «Urbelite perekond oli Viljandis hästi tuntud. Isa oli kunstimaitseline maaler ja püüdis oma lapsi igati arendada. Nad olid küll veidi kadakliku mentaliteediga, kuid palju rohkem kultuuriteadlikud kui tavaeestlased. Ja nagu me nüüd teame, jõudis Ida Urbel omal jõul meie kultuuri tippude hulka.»

Ukse taha ei jäetud kedagi

«Tundub, et Ida Urbeli tantsutundides käisid jõukate vanemate lapsed. Ilmselt oli õpetus tasuline?» küsin vahele.

«Loomulikult tasuline. Ida Urbel ju sellest elaski. Kuid ma mõtlen, et kui mõni andekas vaesemast perest laps oleks tulnud, poleks teda ukse taha jäetud. Usun, et paljud viljandlased ei osanud siis tema tantsuringist veel midagi arvata. Ta ei olnud ju veel kuulus.»

«Ja mida ta teile õpetas?» pärin edasi.

«Tookord oli moes lastele liikumist õpetada. Ballett ja karaktertants aitavad ju rühti arendada. Meil olid plastika- ja akrobaatikatunnid. Balletti ta ei õpetanudki, kuigi me oskasime siis juba sellest unistada. Balletikingad jäid siiski saamata ja balletistuudio tulemata - preili Urbel vahetas Viljandi ja Ugala ülikoolilinna Tartu ja Vanemuise vastu. Küllap olid tal seal avaramad väljavaated. Ugala sai endale liikumisjuhiks endise esitantsija Frieda Rosenbergi, hiljem Mannermaa. Meie rühmal polnud enam midagi peale hakata, me läksime laiali.»

«Kuidas teie vanemad oskasid Urbeli jutule minna?» uurin ikka toda Viljandi aega täpsemalt.

«Mu tädi Linda Junkur-Martik oli olnud Ida Urbeli klassiõde. Nii et ta ei olnud meie perele võõras. Algul käisime Lutsu tänava majas, kus Urbelid elasid, hiljem praeguse Kauba tänava alguses Õunapuu punases telliskivimajas, kus tal oli üüritud avar saal.»

Moja Konno sõnul ei unustanud Ida Urbel Viljandit ealeski.

«Puutusin enne sõda temaga tihti kokku, peamiselt Viljandis. Ta tundis alati huvi minu käekäigu vastu, küsis, kas tegelen veel ka tantsuga. Mis parata: meil ei olnud ju õpetajat.»

Pärast Siberit ei kohtunud Moja Konno oma tantsuõpetajaga aga enam kunagi. Elas ta ju siis kaugel - Narvas.

«Aga kui minu ja Manivalde Järvekülje poeg Jaak Tartus ülikoolis õppis, oli ta suur teatrihuviline,» jätkab ta.

Olgu mainitud, et Jaak kannab oma vanaisa Evald Konno mälestuseks tema perekonnanime ja Manivalde oli näitleja Eero Neemre õepoeg.

«Niisiis käis Jaak peaaegu kõiki lavastusi vaatamas,» jutustab Moja. «Märtsis, kui oli teatrikuu, kuulutas Vanemuine välja retsensioonide võistlusi. Jaak võttis neist alati osa. Kord sai ta isegi preemia. Jaagu kriitikat oli lugenud ka ©ü-riisse kuulunud Ida Urbel. Retsensioon oli talle meeldinud. Jaak sai mälestuseks pühendusega raamatu. See on meil seniajani alles.»

Peotantsukursused

Urbelite peotantsuringist käis läbi terve noor Viljandi.

Minugi ema Maaly (neiupõlvenimega Kikas) albumis on palju Jaan Rieti fotoateljees tehtud ülesvõtteid. Sõprade ja sõbrannade ning perekonnapiltide kõrval on mõned ajaloolised ja mõned kultuuriloolised fotod.

Ida Urbelit, kuulsat Vanemuise peaballettmeistrit, kes oli sündinud ja kasvanud ning koolis käinud Viljandis, mäletatakse siin eelkõige kui mudilaste tantsuõpetajat ja Ugala operettidele tantsustseenide seadjat. Eks need teatri hiilgeaastad varjuta kõik muu.

Ida Urbeli kõrval oli Viljandi teater tol ajal täis kordumatuid talente: Alfred Mering, Milvi Laid, Fritzi Reinike (Riina Reinik), Hugo Malmsten ja teised. Tantsurühma kuulus Frieda Rosenberg, Ida Urbeli siinne mantlipärija.

Kõik ei pääsenud lavale, Ida Urbeli õpilaseks võis aga ometi saada.

«Preili Urbeli päevad olid otsast otsani täis tantsu: hommikul lastetunnid, päeval teatriproovid ja õhtul peotantsukursused,» rääkis mulle mu ema ühe Rieti foto kõrvale. Sellel fotol on ta ka ise.

«Need õhtused tunnid olid ühes kesklinna punases kivimajas. Läksin kursustele koos vend Jaaniga. Koos oli paras väike grupp. Õppisime viini valssi, inglise valssi, fokstrotti, tangot ja veidi ka mõnd tol ajal moes olnud tantsu. Harjutused algasid kehahoiaku korrigeerimise ja rühi parandamisega.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5