Oleme pikki aastaid kirja teel sidet hoidnud ja teineteisel külas käinud. Eha on kirja pannud oma mälestused neist aastaist ja nimekirja inimestest, kes küüditati Tomski oblasti Tshainski rajooni Kolomenskije Grivõ külla. Nende hulgas on palju endisi ja praegusi viljandlasi.

Meie pere saadeti välja Viljandist, Eha pere Kabalast. Kuigi sõidu siht oli üks, Siber, oli selle algus igaühel erinev.

Siberist on nüüdseks palju kirjutatud

Paljud lood on aga mõneti sarnased: igatsus kaotatud kodu järele ja karm argipäev võõral maal võõraste inimeste keskel. Et Siber tegelikult ka kaunis on, seda polnud meil, sunnismaistel, nagu aega märgatagi.

Valisin Eha käsikirjast välja mõned lõigud, mis iseloomustavad just selle Eesti pere saatust.

«Varahommik, kogu meie pere puhkas. Välja arvatud Vilma, kes oli Vastemõisa majapidamiskoolis,» kirjutab ta. «Hirmus põrutus uksele ja eestoa aknale. Isa, aluspesus loomulikult, avas ukse ja kööki astusid neli vene sõdurit püssidega. Kaasas oli neil Kabala vallavalitsuse sekretär Aliide Viljamaa, kes teadis, kus me elame.

Meid - isa, ema, mind ja venda - käsutati ritta seisma. Olime kõik ööpesus. Käsutus oli muidugi vene keeles: «Käed üles!» Ja siis kobati meid läbi ning teatati, et oleme sellest momendist vahistatud. Peame oma kodust lahkuma vähemalt kolmeks kuuks. Võhma väljadele tuleb sõjaväe lennuväljak ja sellepärast tuleb sealt lahkuda.

Veomasin seisis ukse ees. Öeldi, et võtku me kaasa hädasti tarvilikke rõivaid. Ka söögiks produkte. Mäletan, olime just tapnud sea ja tünn oli ääreni liha täis. Isa pani mõned tükid kotti. Sõdur ei lubanud palju võtta…

Isa tõstis autosse pool kotti mannat, mille ta just eelmisel päeval oli Ollepa veskis teinud. Mannakott kästi autost tagasi võtta ja tõsteti trepile…»

Edasi saan teada, et püssidega mehed sõitsid ka Vastemõisasse Eha õe Vilma järele. Arknas läks nende isa aga Kabala vallamajja, mille ette selle kandi küüditatavad oli koondatud, et teada saada, mis õieti lahti on.

«Mina jäin ema ja vennaga pakkide juurde,» kirjutab Eha. «Kui isa tagasi tuli, teatas ta meile, et meid on valesti vangistatud, kuid koju tagasi enam ei lasta. Vallasekretär Aliide Viljamaa oli valesti oma eeskirjadest aru saanud. Ta poleks pidanud neid vene sõdureid juhatama mitte meie juurde, vaid Kurla külla, kus elas samanimeline perekond. Minu isa nimi oli Pent, Mihkel Andrese poeg, aga see, keda õieti oleks pidanud võtma, oli Pent, Andres Mihkli poeg.»

Siis sõideti Põltsamaa poole.

«Isa ja ema silmad olid pisarais. Isa ütles: «Nüüd ees ootab meid Siber…» Olin tookord seitsmeteistkümneaastane ja õppisin Viljandi Kaubanduskeskkoolis. No minul polnud aimu, milline see Siber on,» meenutab Eha.

Oma vanemate kohta on ta aga mälestustesse üles tähendanud niisugused andmed.

«Minu isa Pent, Mihkel Andrese poeg sündis 3. aprillil 1894 Viljandimaal Kurla külas Kaeramäe talus. Lõpetas Vene kaardiväe Preobraženski rügemendi õppekooli ja võttis osa Esimesest maailmasõjast. Vabadussõjas teenis ta 6. jalaväerügemendis. Tartu kaitsepataljonis ja 8. jalaväerügemendis võttis ta rühmavanema ja veltveeblina osa lahingutest Lõunarindel ja sai haavata. Sai aumärgi.

Ema Pent, Elmire Bruno tütar (Anderson) sündis 15. novembril 1901 Võru linnas. Lõpetas Võrus gümnaasiumi ning valdas peale eesti keele saksa ja vene keelt.»

Eha oli lastest vanim, sündinud 1924. aastal. Õde Vilma oli aasta võrra noorem ja pesamuna Mihkel oli sündinud 1927. aastal.

«Sverdlovski jaamas oli pikem peatus,» jätkab Eha. «Öösel kuulsime meeste hõikeid: naised, naised… Ma pistsin aknast trellide vahelt oma pea välja ja meie vastas seisis eshelon. Vagunis nägin oma isa, kel silmad pisarais. Meeste vagunid olid juba meie eshelonist välja haagitud. Räägiti, et mehed viiakse Põhja-Uuralitesse vangilaagrisse. See oli viimane kord, kui nägime isa. See oli 22. juunil.»

Supisabas kuulsime, et on alanud sõda

«Meile sõitsid vahetpidamata vastu sõjaväeeshelonid. Sõdurid olid nagu meiegi loomavagunites, püssid kõigil laskevalmis,» muutuvad Eha kirja pandud read aina kurjakuulutavamaks.

«Jõudsime Novosibirskisse, kus meid laaditi Obi jõe laevaparrastele… Pakid olid hunnikutes ja inimesed käisid ja astusid pakkidele peale. Minu vend Mikk (nii kutsuti Mihklit - M. K.) õppis koolis viiulit ja viiul oli meil kaasas. Keegi astus viiulile peale ja see läks ühes kastiga pooleks. Seda hirmsat õnnetust! Miku nuttis südantlõhestavalt, tal oli viiulist väga kahju. Meiega ühes vagunis oli Olustvere majanduskooli direktori proua, õpetaja Erika Männik, kes rahustas Mikut ja lubas talle uue viiuli osta.»

Kolomenskije Grivõs registreeriti kõik küüditatud komandandi juures. Seal pidid nad kõik end iga natukese aja tagant näitamas käima, et nad ikka alles on.

«Sealsed venelased ei tahtnud meid lasta oma elamusse, sest neile oli räägitud, et meil olevat sabad. Korter, kuhu jäime peatuma, oli kokku löödud laudadest ja paistis läbi. Tuba oli suur ja vene ahjuga. Korteris juba elas eideke koos oma tütre Marusja ning poja Vassili ja tema naise Tamaraga.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5