Suvelugemist: Üks vahva riistalugu
(1)
05.06.2004 00:01
Astrid Lindgren, «Karlsson katuselt lendab jälle»
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Karlssoni majas oli kõigest üks tuba.
Selles toas seisis Karlssoni höövelpink, mille peal sai hööveldada, samuti süüa ning kuhu võis asetada riistu. Siis veel sohva, mille peal võis magada ja hüpata ning mille sisse võis riistu peita. Ning veel kaks tooli, kus sai istuda ning riistu hoida ning mille otsa võis ronida, kui oli vaja mingeid riistu kappi toppida. Kuid see polnud nagunii enam vajalik, sest kapp oli niigi juba tuubil täis teisi riistu, mis ei saanud seista põrandal ega rippuda naela otsas, kuna põrandal kui ka naelte otsas olid juba igasugused muud riistad ees... Neid oli üsna palju. Karlssonil oli lahtine tulease, kus samuti vedelesid kõiksugu riistad, ja raudrest toidukeetmiseks. Üleval kolderiiulil seisid jälle mitmesugused riistad. Ainult laest ei rippunud peaaegu mingeid riistu. Üksnes vindelpeaga puur ja kotike pähklitega ja tongipüstol ja ühed tangid ja üks höövel ja Karlssoni öösärk ja nõuderätik ja ahjuroop ja üks väike kohvrike ja kott kuivatatud kirsse - muud ei midagi. Väikevend seisis tükk aega vaikselt ukselävel ja vaatas ringi. «Noh, ma arvan, et sa alles said nüüd,» tähendas Karlsson. «Siin on ikka riistu, mitte nii nagu teie juures all, kus pole peaaegu üldse mingeid riistu olemas.» «Jaa, tõepoolest, siin on riistu,» nõustus Väikevend.
|
Tee koduleheks
