Viisk: Esiteks parandame mõned põhimõttelised vead ära.

Põis pole mitte mees, vaid naine. Ta on lihtsalt meie, he-heh, katsete ja trikkide käigus selliseks muutunud. Ha-ha-haa... Teiseks ei ole me midagi Ameerikast ahvinud.

Põis: Jah, «Jackass» on puhas Eesti värk, aastasadu vana meelelahutus, mille ameeriklased on meilt pännu pannud.

Õlekõrs: Iga loll peaks ju juba nimest «Jackass» aru saama, et see on mugandatud eesti keelest.

Vabandust, mina küll ei saa.

Õlekõrs: No mida fakki! See on ju nimetatud ettevõtmise looja Jaak Varblase nime järgi. Loogish ju!

Okei, rääkige parem oma trikkidest. Ma kuulsin, et viimati olite proovinud ilma mingi abivahendita üle Emajõe minna.

Õlekõrs: Algul üritasime Viisuga üle «purjetada», aga nagu me tal selga ronisime, tõmbas see jobu kopsud vett täis ja siis pidime teda pool tundi elustama! Järgmisena proovisid nad mind mööda ronides üle jõe saada, aga ma olen ju selline kõhn tüüp - mul läks seitse ribi nigu naksti katki. Nad tõmbasid teibiga kinni ja panime muudkui edasi!

Viisk: Jah, see oli ikka räige pull. Kõige parem oli muidugi see, kui me Põie täis puhusime ja ta ilge jurakaga lõhki läks!

Põis: See oli jah täiega ekstreem. Nad panid mulle õlekõrre nagu konnale... Ui raisk, ma ei saa rääkida, kuhu, nii naerma ajab seniajani.

Ma olen kuulnud, et sa olid ennast hoopis lõhki naernud.

Põis: See plaan oli meil algul jah, aga mul ei tulnud naer peale, kui vaja oli. Siis nadpuhusidki. Pärast ma oleks end niikuinii ribadeks naernud.

Aga kuidas sa jälle terveks tagasi saad?

Põis: Eks nad õmble ja traagelda mind jälle kokku! Ilma tuimestuseta muidugi.

Viisk: Ja mõned kohad paneme klammerdajaga!

Milliste ekstreemsustega te veel olete hakkama saanud?

Õlekõrs: Mina olen lasknud end kaks korda alt otsast põlema panna ja näiteks ühe talve veetsin põhupallis põllupeal - tead küll, selle sinise kile alla topitult koos mitme teise selliga. Liigutada ka ei saanud ennast.

Põis: Mina olen end ostukäruga mitu korda vastu kaubahalli kortsu sõitnud. Aga kõige parem oli ikka, kui me koos Viisuga Kekserakonna noortekogusse astusime.

Viisk: Jah, see rokkis täiega!

Põis: Rokib praegugi.

Viisk: Jah, see on juba sama lahe kui prussakate tapmine! Paned, kurat, lirtsti mööda pead ja ongi lai. Pärast sööd nad ära.

Põis: Oi, ära parem räägigi! Sitaks lahe!

Õlekõrs: Ja mina kavatsen homme mõnest pangast eluasemelaenu võtta.

Põis: Räige! Selle peale ma ei ole tulnudki! Ma olen ka käsi!

Viisk: Mina kah! Võtaks esmalt Hansast! Ja siis õhtul sööme sinu vanaema keldris kõik selle sada kilo suhkrut ära, mis ta on sinna varunud. Kes esimesena ropsima hakkab, on loll.

Õlekõrs: Sa ise ka midagi sellist ekstreemset oled teinud vä?

Mina? Nooh, ma elan Viljandis ja...

Põis: Ausalt vä? Ui raisk, see on räige! Selle seakombinaadi sitahaisu sees vastu pidada... Sa oled ikka kõva mees, ma vaatan.

Viisk: Sepad, aga paneks õige kah Viljandisse! Teeks selle nipi kah ära, mis?

Õlekõrs: Hull mõte küll, aga olgu. Sellepärast ta lahe ongi.

Tulge muidugi! Meil on siin hansapäevad ja puha.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3