Selleks lähen tavakodanikku teeseldes ühte uude kaubanduskeskusesse ja proovin inimestega vestlust arendada.

Esimesena saan jutule ühe mullaste kätega mehega, kes laob ostukärusse äädika- ja toiduõlipudeleid. Mees osutub surnumatjaks nimega Harras.

Käime matuseid mööda...

Uurin, mida kõike Harras on juba jõudnud kokku osta.

«No eks ikka kõike, millest rahakott üle käib. Toit läheb kallimaks ja mul pole ju veel plaanis mullatoidule minna,» sõnab ta lustlikult.

Aga äkki läheb euroliidus ka muld kallimaks, proovin naljale naljaga vastata.

«Tead, väga võimalik, et lähebki,» vastab Harras mulle surmtõsiselt. «Näiteks matused lähevad euroliidus hullupööra kalliks! Kui inimesed seda vaid teaksid... Nii et mina soovitan küll kõigil, kel on lähematel aastatel matuste korraldamist ette näha, see praegu kähku ära teha. Pärast ei pruugi vaesemad inimesed jõuda isegi laululehti osta, saati siis veel kirstu muretseda ja hauakaevajat tellida. On ju rumal, kui inimene jääb ilma kirstuta maa peale vedelema.»

Minu arvamuse peale, et vähestel on võimalik oma või lähedaste matuseid veel enne euroliitu ära korraldada, kostab Harras: «No kirstu võiks ikka valmis osta! Noorematel inimestel soovitan isegi kaks tükki võtta, sest mine tea, mis ühega vahepealse aja jooksul juhtuda võib - läheb mädanema või pannakse pihta... Näe, siin on mu kaart. Tule pärast läbi, ma võin sulle natuke alet ka teha.»

Trahvid söövad hinge seest!

Tunnen, kuidas selline morbiidne jutt minus õõvastust tekitab, ning keeran pilgu õllekastide poole. Seal üritab üks nokkmütsiga meesterahvas viit plokki Turbodiislit ühekorraga sülle venitada. Samas kukuvad tal autovõtmed maha. Korjan need üles, ulatan talle ja proovin ostubuumi teemal juttu teha. Mees vastab lahkelt ja tutvustab end liiklushuligaan Oliverina.

«Tead, ma kuulsin, et euroliidus on liikluses trahvid nii suured, et võtab silmist sitavee välja. Ma siis nüüd kimangi juba kolmandat päeva lahtise turvavöö ja parajate promillidega ringi,» seletab ta mulle pehmel keelel. Küsin, kuidas tal oma eesmärgi täitmine õnnestub.

«Selles häda ongi, et ei õnnestu! Nagu mingi kuradi needus on küljes - ükski pollar pole mind kinni pidand! Praegu ma veel jõuan neid trahve maksta, aga see euroliit sööb ju hinge seest välja. Kuradi kurnajad! Ega lihtsal inimesel seal elu ole! Okei, ma panen nüüd edasi, ehk näkkab - mõned päevad on õnneks veel aega.»

Midagi on justkui puudu

Tahan hakata otsima uut ohvrit, kui keegi mul käisest kinni võtab. Ümber pöörates näen keskealist, kergelt ülekaalulist naist, kel on käru paksult igasugust kraami täis.

«Ega te ei tea, mida võiks veel tagavaraks osta? Ma olen varunud kõike, mida mõistus võtab - soola, suhkurt, äädikat, tikke, välgumihkleid, riisi ja külmutuskappe, aga nüüd on pea täitsa tühi. Nigu ära oleks pühitud,» tulistab ta mulle kiirkõnes.

«Ehk laulatussõrmuseid,» pakun huupi. «Need pidid euroliidus päris keelatud olema.»

Naise nägu läheb seepeale naerule. «Nendega pole muret - mul neid veel Vene ajast neli tükki alles! Võtsin enne krooni tulekut peoga, sest ega Euroopa kuld ole ju selline, nagu oli Vene oma. On teine selline hale,» seletab ta.

Tahan talle mõnda uut varianti pakkuda, kuid jään hiljaks. «Aga olgu, eks ole veel mõni päeva aega kah,» rehmab ta käega ning jätkab reipalt: «Mul ju pool EGO kaardist täitsa kasutamata. Ahjaa! Näed! Tuligi just praegu veel üks hea mõte: sooja vett peaks varuma! Vot!»

«Misasja?» jõuan küsida ja saan vastuseks: «No kesse ikka jõuab Euroopa Liidus sooja vee eest maksta! Ei tea, kas võtaks 100 liitrit või paneks kohe 200 ära?»

Kriis pornotööstuses

Jätan lihtsa inimese omaette arutlema ja suundun ajaleheleti juurde, kus üks kilavate silmade ja paksude mustade vuntsidega mees paljaste naistega ajakirju uurib. Ehkki tegemist paistab olevat rõveda tüübiga, äratab minus huvi see, et miskipärast ei paista ta sarnaselt teiste inimestega midagi kokku ostvat.

«Mina ei ole selle ostmismaaniaga kaasa läinud - pole lihtsalt vaba raha, mida kulutada,» teatab ta ajakirjalt pilku tõstmata.

«No kas siis nii saab,» mõtlen endamisi ja küsin tollelt isandalt, kuidas kavatseb ta Euroopa Liidus ellu jääda.

«Ah, ega ma selle Euroopa Liidu pärast muretsegi, aga vaata, Ameerika Hollywoodis on pornotööstuses aids lahti pääsend ja filmitegemine on päris seisma pandud. AK-s Marite Kallasmaa rääkis ju!» seletab rõve mees teadjalt. Nähes aga minu juhmi nägu, täpsustab: «No ei tea ju, kaua aega läheb, kunas jälle uusi filme tegema hakatakse, ja seepärast olen ma endale paraja varu soetanud. Seetõttu mul muu jaoks raha suurt polegi. Aga mis te ise minu asemel teeksite? No kurat, neil võib ju seal oma paarikuine auk sisse tulla! Ah?»

Kolm korda ümber järve

Jään vastuse võlgu ja rühin kassa poole. Seal märkan, kuidas üks dressides vanem mees laob kärusse kümnete kaupa odavaid spordisokke. Astun ligi ja teen juttu.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5