Ott Sandrak on ajaloolasena võtnud endale ülesande kirjutada Kunda turismikaardile. Teda aitavad selles Kunda kanjon, jõgi ja sellel töötav veejõujaam. Foto: Peeter Kümmel

Ott Sandrak pakub Kunda avastamise võimalust.

«Miks peaks seisma praamijärjekorras ja sõitma üle mere Saaremaale või Hiiumaale, kui loopealseid ehk kadakasi karjamaid näeb siinsamas Kundasse viiva tee ääres?» juhib ta tähelepanu mõlemal pool teed laiuvale kadastikule. «Siin ulatub paekiht peaaegu maapinnale välja. Õhukese mullakihi on loonud inimesed ja kariloomad tuhandete aastate vältel.»

Miks peaks Kundasse minema

Paikkonna ajalugu algab Kunda kultuurist. Inimene jõudis sellesse kanti otse kaduva jääliustiku järel. Oli VIII aastatuhat enne Kristust, keskmine kiviaeg ehk mesoliitikum. Eesti geograafiline kontuur polnud siis nüüdse pildiga võrreldav.

Kunda kultuuri leiukohta kunagise järve saarele, praegusele Lammasmäele on Kundast ainult viis kilomeetrit. Järve pole aga enam ammu ja Lammasmägegi võib rohkem künkaks nimetada.

Sealtsamast Lammasmäelt algab Kunda linna areng, ent see on juba hilis-ajalugu. Esimese tsemendivabriku jaoks, mis asutati Kundasse 1870. aastal, võeti üht tsemendi valmistamise põhiainet merglit kunagise järve alalt. Teine oluline komponent oli sinisavi. Aastakümme hiljem astus mergli asemele lubjakivi.

Tsemendivabrik tegi Kunda üle ilma tuntuks, sest see oli üks maailma esimesi. Praegu tegutseb seal kolmas vabrik. Esimesest on näha vaid ühe pudelahju poolik korsten, kuigi neid oli kunagi üle kümne, ning mitu kõrget korstnat ja muid rajatisi.

«Need on efektsed varemed,» sõnab Ott Sandrak. «Nii hästi varemetena säilinud tööstusajalugu Eestis mujalt ei leia.»

Muidugi heidame pilgu nendele varemetele, poeme arhitektuurimälestina restaureeritud pudelahju korstnaosa ümmargusse kõhtu ning vaatame kõrgelt paisult alla pahisevat Kunda jõe vett.

«Linna suurim vaatamisväärsus on Kunda jõe kanjon,» nendib Sandrak. «Kuskil Eestis pole nii sügavat kanjonit. Kunda jõgi on siin end läbi kivi uuristanud. Ja vaatepilt on võimsam kui Lahemaal Joaveskil ja Nõmmeveskil.»

Kunda jõel teeb tööd Baltikumi vanim veejõujaam. See rajati 1893. aastal. Teist korda anti jaam käiku 1959. aastal ja viimati paar aastat tagasi. Energia läheb ühisesse võrku.

Elektrijaama taastamise järel on linn võtnud käsile kogu kanjoni korrastamise. Endise direktori häärberi, praeguse klubihoone tagant viib sügavale kanjoni põhja looklev trepp, et linlased ja külalised võiksid vetemöllu nautida.

«Nõukogude ajal Kundas sadamat polnud,» ütleb Sandrak, kui mäest alla sadamasse sõidame. «Praegu on see kuues Eesti sadamalinn, kus meie metsades raiutu veeteele viiakse ja Venemaalt saabunud palgid maha laaditakse. Ning siinsamas peetakse juuli keskel kundalaste ja saaresoomlaste laat. Aastasada tagasi tulid soome velled siia oma silkudega ning viisid koju kaasa kartulit ja vilja.»

«Näe, siit paistab Toolse hästi kätte,» lausub Ralf Raudsepp, kes Virumaa Muuseumide värske töötajana tahab selle koha turismikaardile panna. Toolse ordulinnus rajati 1471. aastal. Nüüdseks on võimas loss juba aastasadu mere süles varemetena seisnud.

«Uhke sadam, ilusad rannad, palju metsa, omanäoline linn - no mida veel tahta!» ütleb Ott Sandrak Kunda kandi kohta. Ja tal on hea meel, et ajalukku on jäänud anekdoot sellest, kuidas Kundas varem maju krohviti: piisas sellest, kui visata suve ajal vett vastu seina. Nüüd enam nii ei saa, sest tsemendivabrik on tolmutamise jätnud.

Teejuhil erilisi lemmikuid pole

Ott Sandrakil pole Eestis lemmikkohti. «See on nagu oma lastega: kes neist on kõige armsam?» arutleb ta. «Kui ehk Saaremaa?» Kogu tema naise suguselts ja tema enda vanaemagi on sealt. Ka Harjumaa ja Virumaa, kus ta elab ja töötab, on tema meelest põnevad.

Lemmikmandris on Sand-rak aga kindel: see on Euroopa. Riikide pingerida on tema sõnul lihtsam nimetada inimesel, kes vähe on käinud ja näinud. Kellel võõraste kohtade hulk silmanähtavalt väheneb, see teab, et paigad pole võrreldavad.

Sandrak annab kavala vastuse: «Mulle meedib Iirimaa rohkem kui Shotimaa ja Shotimaa rohkem kui Inglismaa ning Kreeka rohkem kui Hispaania, aga Hispaania rohkem kui Portugal, Itaalia ja Prantsusmaa.»

Ta soovitab eestlastele soojalt külastada Sloveeniat ja Horvaatiat, mida tema nagu kogu muu läänemaailm nimetab Kroaatiaks. Tema sõnul on Horvaatia nimi tulnud Eestisse Venemaa kaudu.

«Dalmaatsia rannik on muidu nagu Itaalia, kuid meri on liigendatud, rannaäär saari täis ning mäed kõrval on võimsad. Eestlased tunnevad end seal hästi, seal on parimas mõttes omasugused inimesed. Ja need riigid on meile taskukohased.»

Põhjariikidest kiidab Sandrak Taanit, sest seal on meie moodi inimesed, aga natuke avatumad ja rõõmsameelsemad. Ja Briti saartel saab eestlane tema kogemuste kohaselt kõige paremini jutule Iirimaal.

«Kreeka on nagu Eestigi näinud risti ja viletsust ning rikkus pole neid rikkuda suutnud. Kreeklane oskab tööd teha, lõbutseda ja logelda ning ta on mugav ja seetõttu nutikas. Eestlane seevastu rabeleb rabelemise pärast ja muudkui muretseb - kes lapse, kes auto või maja pärast. Kreeklasel elu edeneb iseenesest,» kõneleb Sandrak.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.11