1. juuni «Sakalast» lugesin, et Mulkide Seltsi kultuuripäeval Kärstnas ja Tarvastus osales üle 200 inimese. Minagi olin nende hulgas. Olen küll Viljandimaal kasvanud, kuid Kärstnasse ja sinna püstitatud vabadussamba juurde polnud ma varem sattunud.

Meie esimene käik oli Kärstna rahvamajja, kus vaatasime kena näitust. Huvitav oli endise koolijuhi ülevaade paikkonna ajaloost. Uhke oli euroremonditud raamatukogu ja kenast Kärstna mõisakoolist sai kaasa osta meeneid ning uudistada õpilaste käsitööd ja joonistusi.

Mujalt tulnud mulke võeti väga lahkelt vastu, kuid 200-pealine rahvahulk saanuks Kärstnale kasulik olla, kui oleks küsitud abi vabadussamba korrastamisel.

Kirjutama ajendas mind 8. juuni «Sakala» artikkel «Vabadussammas ootab abi». Selles märgiti, et Kärstna külaliikumisse ja muinsuskaitse klubisse kuulub kokku 50 inimest (koolis õpib lisaks 100 last). See on suur hulk, mis oleks ilma rahatagi tegus jõud.

Rohkem, kui vabadussamba murenenud osa vapustas mind ja veel teisigi samba rohtunud ümbrus. Mõni meist ei suutnud end talitseda ja katkus mõned umbrohututid välja. Tõsisemat rohimist ei sobinud nagu ilma kohalike eestvedajate ärgituseta ette võtta.

Raha annetajana märgitakse «Sakalas» üht Tarvastu Vallavolikogu liiget. Aga kas poleks rahvale innustavamaks eeskujuks, kui kõigepealt oleks annetuse samba remondiks teinud mõni valla kõrgem ametnik või keegi, kellel on praegusel töövaesel ajal käes mitu rahalist ametikohta.

Kui palju oleks Eesti ajaloo jaoks olulise mälestussamba remondiks raha laekunud 29. mail Kärstnat külastanud inimestelt? Abivajadus ei tekkinud ju üle öö!

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0