Pruunil kanal on neli tibu, kaks pruuni ja kaks valget, sest perenaine oli hauduva kana tagumiku alla ilu pärast ka kaks valge kana muna sokutanud.

Nüüd on laudapõrand kahevärvilistest pallidest kirju, tibud ise aga nii tillukesed, et mitte keegi ei tea, kas neist mõni muneja lind ka kasvab või tulevad kõik kuked.

Kitsepiim võidab populaarsust. Perenaine hinda ei ütle, sest selle määrab ostja. Mõni annab kaheksa, mõni isegi kümme krooni liitri eest. Kundedest vabad on veel neljapäev ja esmaspäev.

«Mulle on tähtis, et saan inimesi aidata,» lausub rammusa kitsepiima tervistavasse jõusse uskuv perenaine. Ütleb, heidab siis pilgu taevasse ja paneb reha rutakalt käru peale. Jõe ääres kuiv loog ootamas, kui ainult ilma peaks.

Varsti tuleb, ise on hobune, kuhi selja taga kõrgem kui mõne möödakihutava maastikuauto katus, ja kamandab: «Kus nüüd hangujad on?!»

Kuuri taga on naadid kasvanud vööni, koerputked koguni üle pea. Enne kui vikati võtan, kükitan maha nagu väike tüdruk peitusemängu ajal ja vaatan maailma. Kompostihunnikust turnib mu poole läikiv sitasitikas, kraavipervel toimetab lihav viinamäetigu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5