Elujõulises gümnaasiumis ei tohiks ühe klassi keskmine hinne läbi kolme viimase aasta olla 2,75. Gümnaasiumiastmes peaksid õppima need noored, kes pürivad kõrgkooli, mitte ei ürita kobamisi kaheteistkümnenda klassi lõputunnistust saada.

Milles siis asi? Ilmselt ikka andekate õpilaste puuduses ehk üldse õpilaste puuduses. Kindlasti ei saa selle loo eest täit vastutust õpetajate õlgadele veeretada, sest lõpuaktusele jõudnud noormehed tõestasid, et hea tahtmise korral on ka Mõisaküla Keskkoolis võimalik vähemasti rahuldavalt õppida.

Et kolmel õpilasel õnnestus kool lõpetada, on kahtlemata kiiduväärt saavutus. Kurb on vaid see, et kooli nimi nende lõputunnistusel räägib nüüd nii mõndagi nende noorte endi tahte vastu. Kuidas suhtutakse mujal tunnistusse, mis pärineb koolist, kus 75 protsenti abiturientidest polnud suutelised valitud eksameid isegi mitte hädapärasel määral sooritama? Ilmselt mitte just kõige soosivamalt.

Gümnaasiumide kaotamine on Lõuna-Viljandimaal tõsiselt päevakorral. Karksi ja Abja vald on teinud järjest uuendusi, et kindlustada oma territooriumil gümnaasiumi püsimine. Sellest hoolimata jääb neile aina vähem mänguruumi, sest õpilaste arv on tublisti kahanenud ning kahaneb veelgi. Selles valguses ei olegi enam küsimust, kas Mõisaküla Keskkooli on tarvis säilitada või mitte, sest see hääbub iseenesest.

Mis saab edasi? Mõisaküla juhtidel tuleks kooli esindajatega kiiremas korras laua taha istuda ja otsida lahendusi, kuidas säilitada linnakeses vähemasti tugev põhikool. Gümnaasiumiastmel pole mõtet ilma asjata punnitada.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67