Ühe tomatimaja tuhat taime on nende kasvatajale Tarmo Mõrule andnud juba esimese saagi. Foto: Elmo Riig

«Lehe kaenlast tuleb kasvud ära võtta, muidu suunab taim oma energia enda arendamiseks,» räägib Holstre Aiandi peremees ja tööline.

Sellesse kilekasvumajja istutasid Sille ja Tarmo Mõru tomatitaimed vilja kandma suhteliselt hilja - sedamööda, kuidas müüdavate taimede alt pinda vabanes. Aga müügitaimede seemned läksid mulda juba märtsi algul, kui võimutses veel selge talv. Paprikaseeme külvati veelgi varem.

«Oleme siin kõige suurem tomatitaimede ettekasvataja ja müüja,» räägib heledapäine peremees. «10 000 taime panime, nüüdseks on ainult pisut alles.»

Tomatikobar kaalub pool kilo

Esimesed tomatid paisutavad oma rohelisi põski. Teisest kilehoonest on aga esimesed paarsada kilo juba turule jõudnud, oma toidulauast rääkimata. Tomatitaimed on mehest pikemad ning nende oksad on raskeid kobaraid täis.

Sellesse kilemajja istutas abielupaar tomatid 6. aprillil, aga õitsemisest saagini kulub umbes viiskümmend päeva. Seetõttu ongi nüüdseks mitu korjeringi tehtud.

Peremees loendab ühes rohelises kobaras vilju kokku üheksa. Seda on ilmselt palju, taim ei suuda kõiki suureks kasvatada. Tavapäraselt kaalub üks kobar pool kilo ja kogu taim annab umbes neli kilo vilju.

«Eesti tomatil on praegu põhjatu turg,» teab nende kasvataja. Eestlane ostab Hispaania tomatit ainult siis, kui Eesti oma pole või kui rahakott kodumaist ei võimalda.

Seejuures pole tomat ja muu aiakraam Holstre Aiandi omanike sõnul see, mis pere rikkaks teeb, küll aga võimaldab äraelamist.

Selles kasvuhoones, mis juba punaseid vilju annab, kasvab «Barbados». Mõru pere kasvatabki põhiliselt kaht sorti - «Barbadost» ja «Barcelonat». Üks «Barbadose» seeme maksab neli krooni. Noored aednikud panid tuhat seemet kassetimulda ühekaupa. Järelikult üksnes selle kasvuhoone seemned maksid kokku 4000 krooni. Kasvama läksid siiski kõik. Kümne aasta kogemustega on nad õppinud vigu vältima.

Väetise hinda teavad üksnes need, kellel seda aiavilja kasvatamisel vaja läheb. Mõru pere on õppinud ka väetise pealt kokku hoidma.

Kui tomatitaime alumised lehed on krussis, vajab taim kaaliumväetist. Peremees annab seda kastmisveega, mis läheb otse turbasse ja vaid sellele taimele. Tsükli algul segab ta aga väetist turbasse, millesse taim kasvama pannakse. Väetis on liiga kallis selleks, et ümbruskonna mulda väetada.

«Taimi tuleb väetada täpselt. Kui midagi puudu jääb, ei anna nad saaki,» rõhutab peremees. Optimaalse väetisesisalduse huvides laseb ta ühe või kaks korda kuus Tartus mullaproove teha.

Aiand noorpaarile kaasavaraks

Nüüdsed kolmekümnesed said endale aiandi Sille isa toel. Paistu kolhoosi liikmel oli osakuid ning tarvis läks ka raha, et kolhoosi kuuekümnendate aastate lõpul ja seitsmekümnendate algul rajatud aiand omandiks ja noorpaarile kaasavaraks osta.

Meeste rätsepaks õppinud ja sellel alal Leolas ka töötanud Sille ning elektrikuks saanud Tarmo süüvisidki niimoodi oma abielutee algul neile võõrasse alasse. Päris tundmatu see töö neile siiski polnud, sest mõlemad on pärit maalt.

Aiandist oli selleks ajaks alles klaaskasvumaja, kus praegu kasvavad peamiselt lilletaimed. Teised kasvuhooned oli majand lammutanud seejärel, kui parteikomitee oli toona ebaseaduslikuks tunnistatud tegevuse järel lärmi tõstnud.

«Lugesin mõned raamatud läbi,» meenutab Tarmo Mõru algust. Ettevõtmise õnnestumises peab ta põhiliseks tahtmist.

Kõike tuli ise teha, sest abiliste palkamiseks polnud raha. Näiteks puuris ta enda rajatud kilekasvumajas hariliku elekt-ritrelliga vinkelrauda auke, et muuta hoone katus automaatselt avatavaks, ning tegi kõik muu.

Ka uut kasvuhoonet hakkab ta sügisel ehitama ise.

«Kes siis veel?» küsib ta. «Ma ei jõuaks teiste tööd kinni maksta, sest aiandus pole nii tulus äri. Aastas mitu kuud pole mingit sissetulekut.»

Praegu on kasvuhoonete all 1000 ruutmeetrit pinda. Klaasist kasvuhoone karkassi on peremees muretsenud 2000 ruutmeetri jaoks.

Perenaine ise on müüja rollis

Kapsas 10 ja tomat 35 krooni kilo, paprikataim 5 krooni ja aster maksab krooni. Eelmise nädala lõpul müüs Sille Mõru Viljandi turul veel mitut sorti lille- ning lillkapsa- ja peakapsataimi. Polnud vähe neid, kes peatusid ning ostsid. Müüja ja tema kaup on ammugi paljudele tuttav.

«Kes siis veel?» küsib perenaisest müüja oma kaupmeherollile viidates. Nad lihtsalt peavad kahekesi toime tulema. Sel ajal kui perenaine turul oma kasvatatud kaupa müüb, hoolitseb peremees kasvuhoonetes toimetades selle eest, et ka homme ja ülehomme oleks ostjaile midagi pakkuda. Kui aga perenaine läheb Tarvastu erihooldekodusse oma sealseid ametikohustusi täitma, siis asub leti taha peremees.

1080 krooni turukoha eest kuus on muidugi üsna kallis. Köögiviljakasvatajate sõnul on odav ainult nende endi töö.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3