Kui tahame, siis saame
29.05.2008 00:01
Tõive Kivikas, Eesti Demokraatia Uuendamine
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 EETIKA PUUDUMINE Eesti poliitikas on tõsine valupunkt. Võimul olevate poliitikute käitumine ja võimu isiklikes või erakondlikes huvides ärakasutamine ei ole kooskõlas rahva väärtushinnangute ega õiglustundega. Seetõttu on rikutud usaldus poliitikute vastu ja sunnitud kodanikke poliitikast kaugenema.
Juba aastaid on poliitikute ülbe käitumise üle avalikult arutletud, ilma et oleks näha olukorra paranemist. Pigem vastupidi. Kui enne võis loota, et probleemid on seotud üleminekuajaga ja teevad muret ka poliitikutele endile, siis nüüd küll ei julge enam loota ega oodata, et ka poliitikutel oleks huvi olukorda parandada. Kui enne olid kodanikke häirivad juhtumid tihti seotud vaid ühe poliitikuga, siis nüüd on ebaeetiline käitumine levinud ja haaranud vaat et terve riigikogu. Selle asemel et proovida probleemi olemust tabada ja mõista, miks rahva hoiak muutub üha vaenulikumaks, on poliitikud hakanud süüdistama rahvast ja ajakirjandust, nagu tegi riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland parlamendi liikmete nimel mõni aeg tagasi «Eesti Päevalehes». Suhtumist näitab ainuüksi see, et Ojuland ei tarvitanud kodanike ja riigikogu liikmete suhtlemise probleeme käsitlevas artiklis kordagi sõna «usaldus».ENDISE keskkonnaministri Villu Reiljani pistisevõtmise süüdistus ja poliitikute suhtumine sellesse on konkreetne näide, kui kaugel on isegi üks valitsuse liige rahva eetikast ja moraalist. Poliitikud väidavad, et inimene on süütu seni, kuni kohus pole teda süüdi mõistnud. Juriidiliselt ja tehniliselt on see tõesti nii, aga usalduse alusel valitud poliitiku puhul on asi teisiti. Kahtlusalune võib ju süüdi olla isegi siis, kui kohus teda süüdi ei mõista. Kurjategijad, keda süüdi ei mõisteta, ei ole ju süütud! Ministril või riigikogu liikmel tuleb käituda nii, et ta ei satuks olukorda, kus teda süüdistakse kuriteos. Ta peab sellele mõtlema kogu aeg ja sedamööda ka käituma. Sotsioloog Andrus Saar ütles 28. aprillil Eesti Televisiooni saates «Terevisioon»: «Kui valimistel käib võitlus häälte pärast, siis peetakse neid hääli kompetentseks ja nendega peab arvestama, aga pärast valimisi näib, et neid pole enam vaja, absoluutselt pole vaja, ja valijad tunnetavad seda.» Mulle tundub, et usalduskriisi lahendamine ei ole poliitikute huvides. Probleem on seega kodanike lahendada. Mida teha, et olukorda parandada? Räägitakse osalusdemokraatia vajadusest, põhiseaduse muutmisest ja isegi vajadusest kehtestada võimalus poliitikut tagasi kutsuda. Osalusdemokraatia on keeruline ja küsimus on selles, kas ühiskond on selleks valmis. Põhiseaduse muutmine oleks küll vajalik järgmise sammuna Eesti demokraatia arengus, aga mitte esimese sammuna, eriti praeguses poliitilises keskkonnas. Et praeguste probleemide peapõhjus on usalduse puudus poliitikute ja valijate vahel, soovitan esimese sammuna puudulikule usaldusele tähelepanu pöörata ning proovida leida võimalusi, kuidas poliitikute usaldusväärsust tõsta. MEIE, VALIJAD, peame passiivsusest lahti saama ning endale teadvustama, et meie käes on võim ja voli valimiste kaudu olukorda parandada. Poliitikutega tuleb suhelda ning selgitada neile, millist käitumist ja milliseid väärtusi me nõuame, et oleks võimalik neid usaldada. Seda saab teha näiteks kodanikualgatuse Eesti Demokraatia Uuendamine kaudu. Ma olen nimelt veendunud, et kui me valime poliitikuid, keda me tõepoolest usaldame, ja kui nad tegutsevad meie eetikaga kooskõlas, on paljud tänapäeva probleemid lahendatud ilma seadusi muutmata või uusi loomata. Valida tuleb ainult need, keda me tõepoolest usaldame. Kujutagem ette, kui meil oleksid Eestis riigikogu ja valitsus, kelle liikmeid me usaldame ja isegi austame ning kes on meile oma tegude ja käitumisega eeskujuks. Millise panuse me siis oma riigi heaks oleksime valmis andma, kui saame tunda, et osaleme riigi arengus soovitud suunas!
|
