Kopra vett hülgava kasuka värvus varieerub helepruunist mustani. Poolteise sajandi eest sai hinnaline kasukas talle saatuslikuks: inimestele meeldis seda enda seljas näha. Foto: Elmo Riig

Tavaliselt ei õnnestu neid suuri rotte, keda rahvas ka piibriks kutsub, üksikasjalikult silmitseda, sest ega nad inimest naljalt lähedale lase. Sageli piirdub nendega kohtumine veepinnal liikuva nina silmamise või valju sabalaksatuse peale ehmumisega. Kui aga rahulikult ühe koha peal istuda, võivad koprad inimest märkamata ise tema juurde ujuda.

Kui te mõnda loomaliiki lähemalt vaatlema hakkate, märkate enamasti ikka, et tegemist on äärmiselt arukate olevustega. Kõik teavad ju rebase kavalust, sea tarkust ning seda, et hundil on ühe mehe jõud ja üheksa mehe mõistus. Koprale tunduvad nad kõik ikkagi alla jäävat.

Lammutamiseks sobib dünamiit

Kes kunagi kopra ehitisi lammutada on püüdnud, ei taha seda tõenäoliselt teist korda ette võtta. Ränkraske rassimine ei kanna lõpuks ikkagi vilja ja ainus lahendus on appi võtta dünamiit.

Piibritammide ehitusmaterjaliks kasutatavad mättad, muda, oksad ja roikad näivad esmapilgul üsna kaootiliselt kokku seatud olevat. Tegelikult püsivad need koos nii kindlalt nagu parimate ehitusmeistrite töö. Kui koprad otsustavad oma tammi näiteks mõne truubi ette ehitada, ei vii tulvavesi kunagi ära tammi, vaid hoopis suure jupi teed selle kõrvalt.

Niisugused tammid tekitavad palju peavalu maaomanikele, kelle mets nende tõttu sageli kuivama ja põllud soostuma kipuvad. Teisalt loovad need hea elukeskkonna paljudele vett armastavatele liikidele.

Peale selle on kobraste tammidel kindel ülesanne: hoida veetase piisavalt kõrgel, et koobaste sissepääsud vee all püsiksid. Enamasti eelistavad koprad elada kaldasse kaevatud urgudes, mille suu jääb vee alla. Kui aga kallas korraliku koopa jaoks küllalt järsk ja kõrge pole, ehitavad nad endale lossi ehk kuhila.

Loomariigis on kopra ehitised võrreldavad inimkonna seitsme maailmaimega. Eesti imetajatest kannatab kopraga võrdluse välja vaid mäger oma keeruliste koopalabürintidega.

Kobras on üks maailma suuremaid närilisi. Tema keha pikkus võib ulatuda üle meetri ning kaal kuni kolmekümne kiloni. Emas- ja isasloomal erilist kaaluvahet pole, emasloom on kaasast vaid veidi suurem.

Puine toidulaud

Taimetoiduline piiber laseb suviti hea maitsta pillirool, vesiroosil ja nõgesel, talviti aga lehtpuude noortel okstel ja koorel. Toiduks kasutab ta pehmeid puid, nagu paju ja haab. Kõvemaid, näiteks tamme, langetab ta vajadusel ehitustöödeks.

Oma peitlitaoliste ja pidevalt kasvavate hammastega võib kobras ühe öö jooksul vabalt maha võtta 40-sentimeetrise läbimõõduga puu.

Viie päevaga pistab see suur rott kinni umbes sama palju toitu, kui ta ise kaalub. Et puukoor ja -oksad ei kuulu teatavasti kõige paremini seeditavate toiduainete hulka, on tal sarnaselt paljude teiste taimetoitlastega kujunenud välja komme süüa oma väljaheiteid.

Püksid on naise jalas

Kobraste eluiga ei ulatu tavaliselt üle 20 aasta, kuid mõningatel andmetel on nad vangistuses elanud isegi 35 aasta vanuseks.

Oma elupaigale on koprad üsna truud. Ega pärast seda, kui uhke ehitis püsti on pandud, taha ju keegi sealt ära kolida. Siiski võib toidupuudus kopra mõnikord rändama ajada.

Tavaliselt elavad koos kaks vanalooma ning nende paari aasta pojad. Hiljemalt kolmeaastasena saavad koprad suguküpseks ja lahkuvad parematele jahimaadele.

Leibkonnas, õigemini küll okskonnas, on harilikult viis kuni kaheksa isendit. Vanaloomad elavad monogaamset elu ja kogu pesakonda juhib pereema.

Veest ei lähe piibrid kuigi kaugele, vaid jäävad umbes 20 meetri piiresse. Kuival maal on nad üsna kohmakad ega suuda häda korral kiiresti põgeneda.

Et vees paremini hakkama saada, on kobras mitmel moel kohastunud.

Esiteks on tal varvaste vahel ujulestad, mis koos soomusja sabaga paremini ujuda lubavad. Sukeldumise tarbeks on tal aga ninas ja kõrvades klapid, mis ei lase veel neist sisse tungida.

Veelgi tähtsam on kopranõre, millega loom oma kasuka veekindlaks muudab. Paksu karva sugemiseks on tal spetsiaalne «kamm» - tagumise käpa teise varba kaheks lõhestunud küünis.

Tõuseb fööniksina tuhast

XIX sajandi keskel notiti kõik Eesti koprad maha, et saada kätte nende väärtuslikku karusnahka ja nõret. Viimast vajati kuulsa kastoorõli valmistamiseks.

1957. aastal taasasustati koprad Eestisse ning samal ajal hakkas neid Pihkva kandist ka ise siiapoole levima. Nüüd on nende loomade populatsioon juba sedavõrd kasvanud, et neile peetakse jälle jahti.

Kuuldavasti hävitati piibrid Eestist ka kunagi keskajal. Legendi kohaselt olnud selles süüdi katoliku mungad ja teised saksad, kes ka paastu ajal lihast loobuda ei raatsinud. «Kobras on ju kala,» õigustasid nad ennast praadi järades. «Vaadake, milline saba tal on!»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.67