Suure loomingulise pärandi maha jätnud Mihkel Kampmaa töötas paar aastat ajalehe «Sakala» toimetajana. Ta oli ka Koidu seltsi laulukoori juht ja Viljandi Põllumeeste Seltsi juhatuse liige. Foto: Viljandi Muuseumi arhiiv

Kui mõtlen Mihkel Kampmaa peale, tuleb millegipärast meelde väljend «vaikiv keskmist kasvu hiiglane».

Kampmaa oli tõesti hiiglane — vähe on eesti kultuuriloos olnud mehi, kelle tegevus oleks niivõrd mahukas ja kaugeleulatuv. Keskmist kasvu, sest kõigest hoolimata jäi ta üld- ja rahvahariduse edendajaks. Samas ikkagi vaikiv, sest nii nagu paljude teistegi tema masti meeste puhul, räägivad tema eest pigem ta teod.

Ka Kampmaasse muidu üsna üleolevalt suhtunud Friedebert Tuglas oli sunnitud lõpuks möönma, et juba füüsiliselt oli tema töövõime tohutu, ettekujutamatu. Kampmaa elulugu uurinud Vaike Birgi andmetel olevat ta oma elu jooksul jõudnud koos kordustrükkidega välja anda 92 raamatut ja üle 400 artikli.

Koolitee algus

Mihkel Kampmaad võivad omaks pidada Valga ja Virumaa, kuid eelkõige siiski Pärnumaa, Viljandi ja Tartu.

Kampmaa (enne eestistamist Kampmann) sündis uue kalendri järgi 28. märtsil 1867 Pärnumaal Sauga vallas Rannakülas (Papsaare külas) Uuetoa talu krundil asuvas sauniku majapidamises. Tema isa Madis Kampmann oli kehv kalur ning suri, kui Mihkel oli kaheaastane. Edaspidi kasvatas teda isa vend Juhan Kampmaa.

Ema Anu (sündinud Maidlas) käe kõrval õppis Kampmaa juba varakult lugema. Tema sünnimajakesest on säilinud sulejoonistus «Kooli lugemiseraamatu» (hiljem «Eesti lugemik») esimeses osas Martin Körberi tuntud luuletuse «Minu isamajakene» juures.

Kooliteed alustas Mihkel Kampmaa Rannaküla kohalikus külakoolis (1875—1877). Sealt siirdus ta edasi õppima Audru kihelkonnakooli, kus üks tema õpetaja oli ärkamisaja suurkuju Ado Grenzstein. Just Audrus õppimise ajal (1877—1881) olevat Kampmaal tekkinud soov koolmeistriks saada.

Pärast õpinguid Pärnu kreiskoolis aastatel 1882—1884 asus Kampmaa õppima Valga kuulsasse Jânis Cimze õpetajate seminari, mille lõpetas 1888. aastal. Et vahepeal oli alanud venestamine, ei saanud ta seminari lõpetamise järel automaatselt kihelkonnakooli õpetaja kutset. Kaks aastat hiljem õiendas ta õpetaja kutseeksami Tallinna Aleksandri gümnaasiumi juures ning aastal 1900 ka koduõpetaja eksami Pärnu gümnaasiumi juures.

Tee köstri- ja kooliõpetaja ametisse oli seega lahti.

Konflikt pastoriga

Aastail 1888 ja 1889 pidas Mihkel Kampmaa õpetajaametit Tõstamaal, kus vahepeal oli kool õpetaja puudumise tõttu suletud. Seejärel siirdus ta Väike-Maarjasse, kus oli aastatel 1889—1893 köster ja 1890—1892 samal ajal ka kihelkonnakooli õpetaja. Neil aastatel alustas ta Jakob Hurda innustusel folkloori kogumist.

Juba Tõstamaal koolilapsi leeritades olevat Mihkel Kampmaa neilt mõistatusi ja rahvalaule «välja pressinud». See tõi kaasa konflikti kohaliku pastoriga. Huvitava tõsiasjana võib mainida, et hiljem on paljud tema raamatutest vanasõnu ja kõnekäände maha kirjutanud ning rahvaluule kogujatele saatnud.

Väike-Maarja perioodi (1892) langes ka abiellumine Porkuni mõisavalitseja tütre Marie Henriette Sonnega. Paraku algasid seejärel intriigid, mis viisid töökoha kaotamiseni. Kampmaa olevat Väike-Maarjas õpetanud venestamisajal kihelkonnakooli õppekavast välja jäänud aineid eesti kirjandust, maateadust ja ajalugu ning soovitanud Villem Reimaniga konsulteerimise järel pärast kohaliku saksa pastori surma ametisse eestlast.

Samast perioodist pärineb Kampmaa esimene eraldi brošüürikesena ilmunud trükis «Järelhüüd Veike-Maarja õpetaja Ludwig Frankhaeneli haual 31. juunil 1892».

Pärast konflikte kohalikega ja töö kaotamist rändas noorpaar lühikeseks ajaks Venemaale Tambovi kubermangu. Ka seal olles jätkas Kampmaa töö otsimist ning andis väljarändajatele üksikuid eesti keele tunde.

Tegus Viljandi-periood

1894. aastal sai Mihkel Kampmaa kirja Viljandist ning naasis kodumaale.

Pärast «Sakala» toimetaja Jüri Peedi surma määras tema vend Ado Peet uueks toimetajaks Kaarel Krimmi, kes oli kahjuks samuti tiisikuses surmahaige. Veidi enne seda oli Kampmaa Peterburis kohtunud Ado Peediga, kes oli seal sattunud kohtu ette seoses solvavate väljenditega Viljandi mõisa omaniku Ungern-Strenbergi kohta. Kampmaa sai õiguse võtta avalikul protsessil Peedi kaitseks sõna, misjärel auväärt kohus ta õigeks mõistis.

Seejärel loobus Ado Peet «Sakala» müümise plaanidest ning kinnitas kodukanti surema siirduva Kaarel Krimmi asemel uueks toimetajaks Kampmaa.

Viljandi periood oli üks tegusamaid noore Mihkel Kampmaa senises eluloos. Lisaks lühikeseks jäänud ajakirjanikutööle jõudis ta aastatel 1896—1903 olla pimeda filantroobi Aleksander Georg von Stryki eraalgkooli juhataja ning paralleelselt Jaani koguduse organist (pöörati ju Cimze seminaris suurt tähelepanu just muusikale).

Samal ajal oli ta üks olulisemaid Viljandi Käsitööliste Abiandmise Seltsi asutajaid, kuulsa Koidu seltsi juhatuse liige ja sama seltsi segakoori juhataja ning pidas Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi juhatuse liikmena kõnesid põllumajandusest ja eestlaste iseloomust.

Viljandis elades hakkas Kampmaa ka oma raamatuid trükis välja andma, esialgu hoopis põllumajanduslikke. Üksteise järel ilmusid «Hoolas lüpsiline» (1894) ja «Maaveise sooparandus kui väikepõllumehe avatav lähem rahaallikas praeguses majanduslikus kitsikuses» (1895), aga ka «Keisri Aleksandri III elu ja valitsus» (1895), «Piibli loo õpetusviis» (1895), «Loogika õpetus» (1895), «Lahtised kirjad emadele» (1896) ning tema ainsaks puhtalt ilukirjanduslikuks teoseks jäänud «Kandle healed» (1896).

Võib-olla kõige huvitavam oli Kampmaa tolle perioodi raamatutest 1902. aastal ilmunud «Eestlase iseloom ja laad», mida on hiljemgi tsiteeritud. Inglise-Buuri sõja ajal 1900. aastal avaldas «Postimees» buuride rahvushümni eestikeelse tõlke just Mihkel Kampmaa sulest.

Õpetajast õppejõuks

1903. aastal pärast von Stryki surma lahkus Mihkel Kampmaa Viljandist ning võttis vastu õpetajakoha Lätis Valmiera (Volmari) Õpetajate Seminaris. Et tema koormus polnud tookord üleliia suur, alustas ta oma «Kooli lugemiseraamatu» esimese jao (1905) kirjutamist ning jõudis sealsamas lõpuni viia ka väljaande teise jao esimese trüki käsikirja (1907).

Selle raamatu kolm jagu (Eesti Vabariigi ajal lisandus neile veel neljas) asendasid lõplikult Carl Robert Jakobsoni legendaarse «Kooli lugemise raamatu» ning olid täiendatud trükkidena (pealkirja all «Eesti lugemik») kasutusel rohkem kui 30 aastat, mõnel pool isegi Saksa okupatsiooni aja lõpuni.

1907. aastal sai Mihkel Kampmaast lõplikult tartlane. Tol aastal kutsuti ta vastavatud Tartu Eesti Noorsookasvatuse Seltsi Tütarlastegümnaasiumi (praegu Miina Härma gümnaasium) õpetajaks. Samal ajal oli ta õpetaja Jaan ja Mari Raamoti asutatud Sahkapuu põllutöökoolis Tartu lähedal Luunjas.

Tol perioodil laskis Kampmaa oma kasvandikel tõlkida eesti keelde saksa looduskirjaniku Hermann Wagneri kogumiku «Lookesed loodusest» (1909, trükki toimetatud 1911) ning pani oma õpilaste loovatest töödest kokku kogumiku «Kasumets» (1911).

Eesti Vabariigi algul (1919) sai Kampmaast Tartu Õpetajate Seminari õppejõud. Samal ajal oli ta lektor Vanemuise seltsi õhtukursustel ja andis suvelektorina loenguid peaaegu kõigis Eesti linnades, nagu mainib hiljem teatmeteos «Eesti avalikud tegelased».

Esimese maailmasõja (1907—1914) eel oli Kampmaa muu hulgas Eesti Kirjanduse Seltsi eestseisuse liige (koolikirjanduse toimkonna juhataja, keeletoimkonna liige ning seltsi aastaraamatu toimetaja), aastatel 1920—1926 aga Tartu linnavolinik ja linna haridusnõunik.

1922. aastal käis Kampmaa õppereisil Saksamaal, tutvudes sealse koolielu ja haridussüsteemi üldise korraldusega. 1928. aastal siirdus ta pensionile, kuid jätkas tundide andmist õpetajate seminaris veel 1933. aastani. Pärast seda tegeles Kampmaa peamiselt oma õpikute ajakohastamisega.

Paeluvad koolilugemikud

Oluline osa Mihkel Kampmaa elus oli nii kirikul kui muusikal. Veel Saksa okupatsiooni ajal veidi enne oma surma oli ta Tartu Pauluse kiriku organist.

Peamiselt teatakse Kampmaad aga ikka kui õpikute autorit ja kirjandusloolast. Head, äärmiselt pühendunud asjaarmastajat, kes pani kokku esimese tõsiselt võetava Eesti kirjanduse ajaloo («Eesti kirjandusloo peajooned» 1912—1936).

Kampmaa tegevust uurinud Kristi Metste arvates ei tohiks Kampmaast kõneldes unustada asjaolu, et tema looming sündis praktilise õpetajatöö kõrvalt ja sellega seotud põhjustel. Kampmaa ise nimetas end seejuures asjaarmastajaks ja oma esimest kirjandusloolist raamatut, 1908. aastal ilmunud «Eesti vanemat ilukirjandust» lihtsalt materjalikoguks.

Mitmele põlvkonnale kujunesid kõige paeluvamaks siiski tema koolilugemikud, «kampmaad», milles oli peale ilukirjanduslike palade lookesi loodusest ja kodumaa ajaloost ning mida kaunistasid nii tuntud kunstnike (Richard Kivit, Gustav Mootse, August Roosileht, Oskar Kallis) kui vähem tuntud kunstnike (näiteks Kampmaa naiseõe Olga Sonne või noorena traagiliselt hukkunud kirjakunstniku Heino Lehepuu) illustratsioonid ja ehisinitsiaalid.

Kõigele vaatamata oli Mihkel Kampmaa isiklik elu kurb. Perekonda sündinud seitsmest lapsest suri viis noores eas, enamasti gripi ja tiisikuse tüsistuste tagajärjel. 1931. aastal viis tuberkuloos hauda abikaasa Marie Henriette. Kõige andekam tütar suri sama haiguse tagajärjel gümnaasiumi lõpuklassis. Üksnes tütar Mari Valdas, kes töötas isa eeskujul hiljem eesti keele õpetajana, elas kõrge eani.

Kampmaa ise lahkus sealpoolsusse 30. septembril 1943 ja on maetud Tartu Raadi kalmistule. Tema noorim tütar, kes oli jõudnud lähedale kunstikooli Pallas lõpetamisele, suri vaid kuu pärast teda.

MIHKEL KAMPMAA

Sündis 28. märtsil 1867, suri 30. septembril 1943.

Eesti koolikirjanik, kirjandusloolane ja pedagoog. Aastatel 1894—1896 «Sakala» toimetaja. Kirjutanud palju eesti keele, ajaloo-, geograafia- ja usuõpetuse õpikuid. Ta on avaldanud ka luulekogu «Kandle healed» (1896) ja ilukirjandustõlkeid.

Allikas: ENE

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5