Viimaks ometi on pandud laserkettale Rakke päritolu vokaal-instrumentaalansambli Minu Isa Oli Ausus Ise loomingu paremik. Tegelikult on ebaõiglane öelda, et plaadile on saanud ansambli lugude paremik, sest duo Margo Mitt ja Gaute Kivistik ongi teinud ainult häid lugusid. Ehk vaid ühe, 2001. aasta varakevadel valminud pala võib mööndustega halvaks, et mitte öelda tõeliselt jubedaks lahterdada. Aga kõik lood ei mahu paraku kunagi plaadile.

Ansambli esimene sõnalismuusikaline kogumik annab siiski suurepärase ülevaate tema arengust ja seda avalike esinemiste, peamiselt Viljandi pärimusmuusika festivalide kontsertide kaudu: esimesed lindistused pärinevad 1996. ja viimased tänavusest aastast. Areng iseenesest on selle rohkem kui kümne aasta jooksul olnud olematu, sest juba täiuslikuna sündinut on raske paremaks muuta. Isegi siis, kui selles suunas pole püüeldudki.

Pealiskaudsel vaatamisel võiks võhik igal folgifestivalil suurt publikuedu nautiva bändi liigitada tavalise meelelahutusmuusika alla: lihtsad ja kaasakiskuvad meloodiad, selge diktsioon ning humoorikad sõnad. Kuid need kolm inimest, kes on viitsinud grupi lugudesse süüvida, teavad, et välise naljatlemise ja lihtsuse taustal on tegemist ühe meie aegade sotsiaalkriitilisema kollektiiviga. Siin ei ole räuskavat ärapanijalikku otse näkku ütlemist ja puuga pähe lajatamist, pigem minimalistlik, Arkadi Raikini vaimus peen satiir, mida tänapäeval nii harva kohtab.

Kõige ilmsemalt kumab ansambli Minu Isa Oli Ausus Ise loomingust läbi mure eesti rahva saatuse pärast. Kusjuures muret ei tunne ta üksnes selle üle, kuhu me läheme, vaid ka selle üle, kust ja miks me tuleme. Tõeliste eestluse kandjatena laulavad mehed eestlastest ja eestlastele ning lauldes kasutavad eesti keelt.

Sellised kurblaulud nagu «Leida!», «Millal maksan pangalaenu?», «Kuked ja kanad» ning «Rõõmud ja mured» paljastavad halastamatult Eesti riigi kahepalgelisuse: ühelt poolt tahavad võimumehed näidata, et kõik on riigis hästi ja majandus läheb ülesmäge, teisalt võib lihtinimene sellest õnnest vaid unistada. Eriti salvav ollakse rikaste suhtes laulus «Kultuuritus». Meeste südamevalu on olnud sedavõrd suur, et on sundinud neid loobuma varjatud satiirinoolte lennutamisest ning selle asemel lajatavad nad vibuga otse kubemesse.

On selgelt näha, et praeguses kapitalistlikus džunglis on Minu Isa Oli Ausus Ise lihtinimese poolel. Ilusasti kirjeldab tavalise eestlase ängi praeguses materiaalses ühiskonnas lugu «Mesimumm»: viimases hädas pöördub eestlane looduse poole, kust on aastasadade jooksul ikka abi saanud, ning palub, et mesilane võtaks teda sülle ja kaitseks teda elu tõmbetuulte eest. Paraku pole loodus enam endine ja pelgupaiga leidmise asemel saab õnnetu hoopis nõelata. Nii ei jää üle muud kui pöörduda oma appihüüetes esivanemate, vanade eestlaste poole.

Siiski oleks ülekohtune öelda, et Minu Isa Oli Ausus Ise süstib eestlastesse pessimismi. Näiteks loos «Kantry» näitab ta ilmekalt, kuidas tänu laulule ja muusikale saab eestlane jagu igast raskusest, isegi kalli hobuse surmast. Veelgi enam, laul süstib ka surnud hobusesse elujõudu ja üheskoos ollakse taas valmis tulevikule silma vaatama.

Minu Isa Oli Ausus Ise ei jäta nähvamata poliitikutele. Kõigest minutipikkuse «Sõjalauluga» suudab ta astuda samal ajal kahele valusale konnasilmale: vanade Iisraeli relvade soetamisele ja Eesti sõdurite saatmisele välismaa tapatalgutesse.

«Täiuslikkuseni viidud kalamees» annab aga ilmeka pildi, missuguses olukorras on meie kalurid pärast Euroopa Liiduga liitumist, mil enam pole meie otsustada, kui palju, mida ja miks püüda.

Kahjuks on Kivistik ja Mitt liiga noored, et oleksid saanud oma vahedat satiiri kasutada Nõukogude ühiskonna valupunktidele osutamisel. Oleks nad olnud kümmekond aastat vanemad... oleksid meil võib-olla hoopis teistsugused isamaalised laulud: lühemad kui Mattiiseni-Leesmendi omad, aga neid oleks see-eest mitu korda rohkem.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0