Tänavu võib jaaniaja statistikaga rahul olla, sest keegi hukka ei saanud ning ka raskete tagajärgedega kaklusi polnud.
Eestlased on aasta kõige valgemat aega alati tähtsaks pidanud ning seda ka vääriliselt tähistanud. Jaanilaupäevaga seotud traditsioonidest on kõige kuulsamad kahtlemata tuletegemine ning sõnajalaõie otsimine. Meeldib see meile või mitte, kuid sama kindel on komme napsi võtta. Kuni seda tehakse mõõdutundega, pole lugu hull, ent kui asi jõuab padujoomiseni, on ebameeldivad või lausa traagilised vahejuhtumid varmad tulema.

Eelmise aasta jaanipäeva järel pidi «Sakala» koos korrakaitsjatega konstateerima, et pühade ajal hukkus Eestis kuus inimest, kellest kaks olid viljandimaalased. Mitmel puhul oli õnnetuse või vägivallatsemise põhjuseks alkohol ning selle joomisest tingitud vastutus- ja ohutunde kaotus.

Mullu viljandimaalastega seotud juhtumitest oli üks pussitamine Pärnumaal ning teine õnnetu paadisõit Vastemõisas. Mõlemal juhul olid sündmuse peamised osalised purjus.

Tänavuse statistikaga võib rahul olla, sest keegi hukka ei saanud ning ka raskete tagajärgedega kaklusi polnud. Täpselt ei tea, kas inimesed otsustasid seekord omast tarkusest kainemalt pidutseda või on selle taga politsei aktiivsem töö. Küll on aga selge, et korrakaitsjate tugevdatud jõud on ennast sellistel puhkudel õigustanud.

Politseinike viibimine igal avalikul jaanipeol peabki olema iseenesestmõistetav, sest seal, kus on koos suured rahvahulgad ja voolab alkohol, on lahkhelid vähemaruka kontingendi hulgas kerged tekkima.

Omaette teema on purjus autojuhid, kellest seekordsete pühade ajal sattus politsei haardesse 20. Eelmiste aastatega võrreldes on seda küll mõnevõrra vähem, kuid see ei vabanda välja ühtegi nendest 20 juhtumist. On kurb, et vastupidisele käitumisele õhutavatest kampaaniatest hoolimata istub üks osa autojuhte alkoholi tarvitanuna rooli ning seab ohtu iseenda ning ka teiste elu ja tervise.