Üks Peeter Sadama suuremaid kirgi on muusikategemine. Ta on mänginud bändis nii õpilase kui õpetajana, sõjaväes ja ka koolidirektorina. Praegugi leiab ta vahel mahti, et kitarr kätte võtta, kuigi varasemaga võrreldes juhtub seda üha harvem. Muusik on ka tema poeg Marek Sadam, kes laulab ansamblis N-Euro. Foto: Aivar Aotäht

Märkan, et ma pole sel metsateel üksi. Eemalt läheneb tume kogu. Väike täpp kasvab, kuni hakkab meenutama meest. Sellist suurt kasvu ja tursket, tõelist timukmafioosot.

Kuu valgustab tema kantis siilisoengut, jõulist ja sihikindlat nägu ning jope all vormuvaid muskleid. Süda vajub saapasäärde: eluga ma täna siit küll ei pääse!

Just selline mulje võib tekkida esimesel kohtumisel Suure-Jaani Gümnaasiumi direktori Peeter Sadamaga. Piisab aga vaid hetkest, et taibata, kuivõrd petlik on see mulje.

Pole just tavaline kohata õpetajat, rääkimata siis direktorist, kes õpilastesse, aga ka kõigisse kaaskodanikesse nii soojalt suhtub.

«Käitun ise teistega hästi ja ootan neilt samasugust käitumist,» võtab Peeter Sadam oma elupõhimõtte kokku. «Algul räägin ma nagu inimene inimesega ja alles siis, kui sellest ei piisa, muutun bürokraadiks.»

Seetõttu on õpetajad direktorile ette heitnud, et ta soosib õpilasi nendest rohkem. Kõnealune ise sellega päris nõus pole. «Minu arvates peaks direktor olema vahelüli õpetajate ja õpilaste vahel.»

Head läbisaamist inimestega peegeldavad ka valimiste tulemused. Nii kogus Peeter Sadam 1999. aasta Suure-Jaani Linnavolikogu valimistel üksikkandidaadina ligikaudu sama palju hääli kui volikogus neli kohta saanud Refromierakond kokku.

Peeter Sadam kuulub Keskerakonda. Ta ütleb, et pole tegelikult kunagi eriline parteisõdur olnud. Tõuke parteistumiseks oli andnud soov koolimaja võimla ehitamiseks raha leida.

«Tollane linnapea Ülo Köst kuulus Reformierakonda ja ma mõtlesin, et on kasulik valida teine erakond - ehk on nii võimalused suuremad.»

Siiski kiidab ta, et on erakonnast kasu saanud. Ikka on ju hea tunne, kui saad haridusteemadel diskuteerida ning märkad, et sinu seisukohtadega arvestatakse.

Erakonda viis ta Peeter Kreitzberg. Et aga tema ja teised mässulised hiljuti Edgar Savisaarest lahku lõid, on ka Peeter Sadam kahevahel. «Praeguseks ei ole ma veel otsust langetanud, kumma poole valin,» jätab ta otsad lahti.

Peeter Sadam on kahel korral ka Riigikokku kandideerinud, noppides suurema osa Suure-Jaani piirkonna häältest. Ta kinnitab, et kõrgemast karjäärist ta poliitikas ei unista. «Eks ole Suure-Jaaniski palju teha. Parema meelega aitaksin mõnel siinsel noorel tippu tõusta,» jääb ta tagasihoidlikuks.

Spordi ja muusikata ei saa

Peeter Sadam on sündinud Tartus. Kui ta oli nelja-aastane, kolis pere Põhja-Viljandimaale Tõnissaare töölisasulasse. Tema vanemad olid nimelt Viljandi Metsakombinaati töökoha saanud.

Oma esimesed sammud haridusteel tegi väike Peeter Saarepeedi koolis. Just tol ajal puutus ta esimest korda tõsisemalt kokku oma kahe põhikire, spordi ja muusikaga.

Peetri kehalise kasvatuse õpetajaks sattus kunagine tuntud naisodaviskaja Kersti Uuli, kes saatis poisi Viljandisse spordikooli. Samal ajal hakkas poiss trompetit mängima. Peagi pandi kokku õpilasbänd, kes ümbruskonnas esimesed kontserdid andis.

Edasi läks Peeter Viljandisse C. R. Jakobsoni nim. Viljandi 1. Keskkooli ning kolis linna sugulaste juurde elama. Paraku juhtus umbes samal ajal noore kergejõustiklasega õnnetus. Nimelt astus ta metsas käbisõda pidades tulistele sütele ja vigastas oma jalgu.

See muutis kergejõustikuga tegelemise võimatuks ning tuli leida uus eriala. Noor mees otsustas valida ujumise. Paraku selgus, et ujumistrenn oli Viljandis just sellel aastal ära kaotatud.

Peetri vend Mati käis maadlustrennis ja Peeter mõtles teda vaatama minna. Kui ta kohale jõudis, venda näha polnud. Parajasti võeti trenni uusi õpilasi ja treener Elmar Kuiv pidas Peetrit üheks huviliseks.

«Mis sa passid, tule matile!» olid sõnad, mis said saatuslikuks. Kui Peetrile oli alustuseks paari poissi madistada antud, teatas treener, et nüüd pole muud teha kui järgmisest päevast peale trennis käima hakata.

Paistab, et Peeter oli leidnud endale sobiva ala, sest juba kaks kuud pärast trenni tulemist noppis ta spordiühingu Jõud üle-eestiliselt võistluselt esimese medali.

«See on kõige valusamalt meeles. Olin juba peaaegu kaotamas, kui nägin medaleid kohtunike laua juures ahvatlevalt rippumas. Võtsin end kokku ja panin vastase pikali.» Oma suurimaks saavutuseks peab Peeter Sadam Eesti noortemeistriks tulemist. Ta osales ka täiskasvanute üle-eestilistel võistlustel, kuid päris meistritiitlini ei jõudnud.

Keskkool sai läbi ja jõudis kätte hetk, kui tuli valida, kuhu edasi õppima minna. Peeter oli lapsepõlvest peale tahtnud lenduriks saada ja see oli ka tema esimene valik. Paraku selgus arstlikus komisjonis, et kuna tal oli trennis ninaluu puruks löödud, ta lenduriks ei saa.

Seejärel andis Peeter paberid sisse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, et õppida kehalise kasvatuse õpetajaks. «Tahtsin saada maadlustreeneriks,» räägib ta. «Olin treeneri äraoleku ajal tunde andnud ja see oli päris hea mulje jätnud.»

Suvel kohtas ta aga linnas juhuslikult treenerit. Kuulnud Peetri soovist, ütles too: «Ma ei soovita! Sport võib olla sulle hobiks, aga mitte elukutseks.»

See mõjus Peetrile nii, et tal jäigi ülikooli minemata. Ta mõtles hakata tööle õpetajana. Uurinud veidi maad, sattus ta Lalsi kaheksaklassilisse kooli. See oli paljudele shokk: 18-aastane hipist pikajuukseline poiss satub kooli õpetajaks! Oli ta ju kooliajast tuntud kui dissident, kes üritas ikka kõike risti vastupidi teha kui tavaks.

Pikkade juustega Leningradi blokaadil

Pikkade juuste pärast viidi Peeter ükskord direktori jutule.

«Ärge enne kooli tulge, kui juuksed on maha aetud!» käratas koolijuht ning tõi värvikaid näiteid sellest, mida oleks temasugustega Leningradi blokaadi ajal tehtud. Järgmisel päeval tuli Peeter kooli kiilaks aetud peaga. Ei möödunud poolt tundigi, kui ta taas direkori käest peapesu saama hakkas - nüüd oli «soeng» liiga lühike.

Peeter teatanud seepeale, et läheb rajooni haridusosakonda ja räägib ära, kuidas direktor teda mõnitab. Seepeale kohkus direktor ära, kutsus Peetri tagasi ja leppis temaga ära.

Samamoodi oli komsomoli astumisega. Kogu klass võeti liikmeks, kuid Peetrit ja tema kahte «ohtlikku» sõpra mitte. See aga mõjus justkui punane rätik pullile. Kui ei võeta, tuleb ise minna! Seega sammusid poisid otse komsomoli rajoonikomiteesse ja kuulutasid, kui väga nad komsomoli astuda tahavad.

Seal oldi väga rõõmsad, võeti nad avasüli vastu, pandi märgid rinda ja saadeti õnnelikult minema. Poisid läksid loomulikult otseteed kooli peale uute märkidega uhkustama, polnud ju klassikaaslased neid veel saanud.

Komsomolijuhid ei uskunud, et nad märgid ausal teel hankisid, ja saatsid poisid direktori juurde. Pärast järjekordset jutlust, kus mitmel korral Leningradi blokaadi meenutati, oli direktor sunnitud eksituse pärast vabandama ning kommunistlikud noored ausalt minema laskma.

Biitlid Vene sõjaväes

Lalsi koolis anti Peetrile juhatada ääretult raske klass, kus enamik õpilasi oli istuma jäänud. Juba esimese poolaasta järel jahmatas ta teisi õpetajaid sellega, et nagu võluväel olid rüblikute tunnistustelt kahed kadunud.

Veel enam: ta kogus poisid kokku, hakkas nendega koos kitarre tegema, pani neist õpilastest kokku bändi ja õhutas ka neid juukseid pikemaks kasvatama. Viimati nimetatud teo eest sai ta kooli direktorilt koguni käskkirja.

Seejärel saadeti Peeter Sadam Ukrainasse aega teenima. Juba rongis tutvus ta oma väekaaslaste, näitleja Heino Seljamaa ja diskor Olavi Pihlamäega, kellega koos ka lauluviisi üles võttis.

Sellest jäi märk külge ja peagi võeti noormehed sõjaväeorkestrisse. Hiljem anti neile võimalus oma bänd luua. «Üks leedulasest polkovnik nägi unes, et eesti poisid moodustavad bändi,» meenutab Peeter Sadam.

Bänd osutus väga populaarseks ja sõitis palju ringi. «Esitasime peamiselt Eesti muusikat, aga vahel ka näiteks biitlite lugusid.» Et neid avalikult mängida ei tohtinud, märkisid nad loo autoriks näiteks Kustas Kikerpuu või mõne muu eesti helilooja ning siis ei olnud kellelgi midagi protestida.

Et bänd muutus liiga kuulsaks, saadeti selle liikmed poole ajateenistuse pealt laiali. Peeter Sadam sattus Peipsi taha Leningradi oblastisse. Ja taas tegi ta muusikat. Nimelt oli selle väeosa bändist äsja üks liige lahkunud ja Peeter asus tema asemele.

Bändimehe põli oli hea: kolmel päeval nädalas tuli käia pidudel esinemas ning ka ülejäänud ajal pääses ta vabalt väeosa territooriumilt välja. Proove tehti eemal ohvitseride majas ja nii tulid muusikud tavaliselt väeossa tagasi alles pärast kella kümmet õhtul. Nii ei pidanud nad hommikul vara ärkama ega hambaharjaga peldikut küürima.

Bänd koos korealasega

Teistel bändi liikmetel sai ajateenistus läbi ja Peetril lubati uus grupp kokku panna. Sellesse kuulusid eestlane, kreeklane, korealane ja poolakas. Nende tehtav muusika oli sama rahvusvaheline.

Kui Peeter sõjaväest tulema sai, selgus, et Lalsi kool oli vahepeal ära kaotatud. Nii sattus ta Suure-Jaani kanti Lahmusele, kus õpetati vaimse puudega lapsi. Algul tundus talle mõte seal õpetada vastuvõetamatu, kuid teda julgustasid sinna minema mõned tema enda kunagised õpetajad Saarepeedi koolist.

Töö kõrvalt asus Peeter Sadam õppima Tartu Ülikoolis oma tööga otseselt seotud eriala defektoloogiat ehk lihtsamalt öeldes seda, kuidas puuetega lapsi kasvatada ja õpetada.

Une pealt Kolga-Jaani

Suure-Jaanist hakati Peeter Sadamat peagi ära meelitama. Toonane rajooni haridusosakonna juhataja Eduard Trull üritas teda kutsuda Kildu kooli direktoriks, kuid Sadam venitas vastamisega. Ühel päeval oli Trull tema koduukse taga. Sadam pandi auto peale ja võeti suund Kolga-Jaani poole. «Käime siit korra läbi,» teatas Trull.

Natukese aja pärast kadus Trull koos kohaliku koolidirektoriga nurga taha ja kui nad sealt uuesti välja ilmusid, kuulutas ametnik koolijuhile: «Näe, tõin sulle asendaja!» Vastuvaidlemine ei olnud lubatud ja nii tuli Sadamal Kolga-Jaanis võim üle võtta.

On öeldud, et ükskõik mis kooli Peeter Sadam ka ei satu, hakkab ta kohe ehitama. Nii sai ka Kolga-Jaani endale võrkpalliplatsi, staadioni ja ujula. Hakati pihta ka võimla ehitusega, kuid et Nõukogude aeg hakkas lõppema, jäi ehitus soiku.

Tegevus siiski jätkus: kui aga kusagil odavaid ehitusmaterjale leidus, ostis kool need endale. Taasiseseisvumise järel panid lapsevanemad ja õpetajad jõu kokku ning suundusid iga päev pärast päristööd võimlat ehitama.

«Kes oskas, see pani põrandat, teised tegid jälle muud. Mina näiteks vahetasin ukselukud ära,» meenutab direktor.

Ühistöö kandis vilja ning nii sai koolimaja 1996. aastal ehk 13 aastat pärast ehituse algust valmis. See aasta oli sümboolne ka teises mõttes, sest just siis sai Kolga-Jaani kool 310 aastat vanaks.

Kuldset Rootsi aega otsimas

Kümme aastat varem, kooli 300. aastapäevaks ajalugu uurides pani Peeter Sadam aluse ühele hoopis teistsugusele liikumisele.

Nimelt hakkas ta uurima legendaarse haridustegelase Bengt Gottfried Forseliuse tegevust. See oli Nõukogude ajal üsna moonutatud teema, sest tollase ajalookontseptsiooni järgi ei saanud olla kuldset Rootsi aega.

Sadam sellest ei hoolinud ja jõudis isegi niikaugele, et võttis koos tollase Kambja kooli direktori Madis Linnamäega raadios sõna ja vaidles tagurlike Nõukogude apa-ratshikutega. Sõnavahetus läks teravaks ja Peeter Sadam oli juba üsna kindel, et tema päevad koolijuhina on loetud. Juhtus aga hoopis vastupidine: ootamatult saatis tollane Eesti NSV Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel talle kirja, milles toetas võitlust Forseliuse pärandi eest.

Kui võimud olid rohelise tule andnud, panid Sadam ja Linnamägi aluse Forseliuse seltsile ning asutasid 12 Kooli Klubi, millesse kuulusid kõik Forseliuse õpilaste asutatud koolid.

Tegi Onu Unoga bändi

Kooli ehitamise ja ajaloo uurimise kõrvalt jätkas Peeter Sadam muusikategemist.

Koos legendaarse ristsõnade meistri Onu Uno ehk Uno Viigandiga pani ta Suure-Jaani meestest kokku ansambli Thriller, millega mööda Eestit ja Nõukogude Liitu esinemas käis.

Aja jooksul koosseis muutus ja kui lõpuks oli vanast seltskonnast alles jäänud vaid Peeter Sadam ise, otsustas ta ka bändi nime muuta. Nii tegutsebki see 1992. aastast Fine’i nime all, kuigi viimastel aastatel üsna harva.

Bändi tegevusele olevat põntsu pannud see, et Peeter Sadam kolis Suure-Jaani.

«Enne käisin kord nädalas Suure-Jaanis harjutamas, aga kui ise siin elama hakkasin, ei leidunud selleks enam aega,» muigab ta. Siiski käib Fine vahel koos ja tema viimane esinemine oli jaaniõhtul Suure-Jaani lähedal Tõrvaaugul.

Suure-Jaani Gümnaasiumi direktoriks oli Peeter Sadamat kutsutud üsna mitu korda, kuid alati oli ta ära öelnud. «Ma ei saanud ju ometi Kolga-Jaanist lahkuda, kui võimla ehitus alles pooleli oli!»

Kui 1997. aastal Suure-Jaani linnapea Ülo Köst teda järjekordselt direktoriks kutsuma läks, tundus vastus üsna etteaimatav. Suur oli aga linnapea üllatus, kui Sadam koha vastu võttis. «Tunnetasin, et mingi etapp elust oli läbi saanud. Olin Suure-Jaani eluga kursis ning peas mõlkusid mõtted, mida edasi teha.»

Ka Suure-Jaanis ei saanud Peeter Sadam muudmoodi, kui hakkas ehitamist ette valmistama.

«Suure-Jaani inimesed on üle neljakümne aasta oma koolile võimlat oodanud ja enamik neist on ise kogenud, mis tunne on esimese korruse trepikojas kehalise kasvatuse tunde pidada.»

Muusikapisik elab edasi N-Euros

Suure-Jaani tuli koos Peeter Sadamaga kaasa tema naine Reeda, kes töötab gümnaasiumis õpetajana.

Suure-Jaanis vanemate juures elab 1975. aastal sündinud tütar Piret, kes töötab praegu Viljandi Maagümnaasiumis inglise keele õpetajana. 1978. aastal sündinud poeg Marek on aga tuntuks saanud ansambli N-Euro lauljana.

«Mina poleks küll uskunud, et Marek tümpsu tegema hakkab,» kommenteerib isa. Tema sõnul on pojale meeldinud pigem The Beatlesi laadis muusika. Rahulikumat, Valgre- ja džässihõngulisi palu kuulebki Mareki eelmisel aastal ilmunud kogumikult «Tuulemaa». See isale meeldib.

Üldse tundub, et Peeter Sadamale meeldib palju asju. See muudab temast kirjutamise väga raskeks. Ta on äärmiselt soe ja suhtlemisaldis ning piisab vaid suuna andmisest, kui ta jutustab kentsakaid seiklusi kooli- ja sõjaväeajast.

Tema elu on olnud kirev ja jutustamisstiil muhe, kuid kõik paraku lehte ära ei mahu. Kuid ühte võib öelda: Peeter Sadam on nii suur mees, et Suure-Jaani võib talle väikeseks jääda. Kuid ta on ka nii suur mees, et ei trügi ise kõrgemale, Tallinna võimutüüri juurde.

Elulugu

Peeter Sadam, Suure-Jaani Gümnaasiumi direktor, linnavolikogu aseesimees.

Sünniaeg ja koht: 28. mai 1953 Tartu linn.

Abielus, abikaasa Reeda Sadam (Simson), töötab Suure-Jaani Gümnaasiumis õpetajana.

Lapsed: poeg Marek (1978) ja tütar Piret (1975).

Töökäik: 1971—1972 Lalsi kaheksaklassilise kooli õpetaja,

1972—1974 teenimine sõjaväes,

1974—1981 Lahmuse Erikooli õpetaja,

1981—1997 Kolga-Jaani Põhikooli direktor,

1987—1991 õpilasma-leva Viljandi piirkonna juht,

alates 1997. aasta juulist Suure-Jaani Gümnaasiumi direktor.

Varia: kuulub Lions-klubi liikmeskonda, 2000. aastal nimetati Viljandimaa aasta õpetajaks.

Harrastused: informaatika ja arvutid, muusika ja musitseerimine, ajalugu, kirjandus.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.09