See trubaduuride kogumikplaat peidab endas 23 laulu.

Väga ilusasti on kirjas Õunaviksi häälekandjas «Mahlapress»: «Õhtuses agulis kostab pööninguaknast laulu, keegi mängib pargis või folgi äärekivil istudes, keegi teab kedagi, kellel olevat oma laule. Kellelgi on tänaval kidrakohver näpus — kahtlane juba seegi.» Nii see on. «Toatuur» on endasse püüdnud õhtuseid agulihääli, millalgi pargis helisenud muusikat, pööningukambrite nukraid viise ja tagatubade vaikseid meloodiaid.

Muusika on enamasti trubaduuridelt endilt, sõnade osas on nad vahel pöördunud eesti luuleklassikute poole.

Muist esitajaid on rohkem tuntud, muist vähem. Mõni on laiemale avalikkusele päris võõras. Veel. Paljusid albumil esindatud artiste saab muide täna õhtul Viljandiski kuulata ja see on üsna harukordne võimalus.

Plaadi mehisem pool on enamasti üsna tuntud. Naistrubaduuride loomingut pole aga seni eriti kuulata saanud ning kahtlemata on just nende hulgas neid, kelle päralt on tulevik.

Parasjagu Viljandis õppiv suurepärase vokaaliga ja mitmekülgne Mari Kalkun on kindlasti üks niisugune. Plaadil esitab ta kaks meeldejäävat pala, mõtliku laulu «Muidu ei saakski» ning nukralt unistava ja hingerebiva ballaadi «Talvine õhtu».

Eva Mitreikina melanhoolset ja õrnalt värelevat häält kuuleme plaadil samuti kahes palas. Eriti mõjus on tema õrnalt džässiradu tallav «Kino». Eneli Siirmani sillerdav «Kevade tunne» kannab endas praegusel aastaajal eluliselt vajalikku soojust nagu kevadpäikese esimesi kiiri läbi veebruarijää.

Kõik need piigad on lubanud ka täna Rubiinis laval olla.

Uutest meeshäältest oli vähemalt minule plaadi meeldivaim üllatus saaremaalane Erko Niit. Mõjus tämber ja sügavalt läbi tunnetatud tekstid moodustavad vaikse ja kurvavõitu terviku, mis on üsna lähedal trubaduurlikele ideaalidele ning kõige selle kohal hõljuvale õnnelikule nukrusele.

Pastacas ja Kago nii üksi kui Iduvikiga on oma tuntud hääduses, keeramas peale omakäelisi helivinte harjumuspärasele argireaalsusele. Eelkõige Pia Frausist tuntud Rein Fuksil tulevad esimesed sammud folktroonikas väga ilusasti välja. Plaadil on üllatusi veelgi, aga ega kõike tohi välja rääkida.

«Toatuuri» põhiline väärtus on meditatiivne ja kompleksivaba lähenemine maailmale muusika, häälte ja helide ning eriilmeliste sõnade kaudu. See muusika tuleb tõepoolest südamest ja läheb rändama oma radu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0