Ursula 2006. aasta septembris: Andrei (vasakult), Omar, Juku, Masso ja Karl-Gunnar. Foto: Marina Puškar ("Postimees")

Nimelt oli mul meeles sama bändi meeste hiljuti «Päevalehele» antud intervjuu, milles nood loopisid küsimustele vastuseks nappe kilde ning oma muusika mõistmisele kuidagi kaasa ei aidanud.

Õnneks leidis telefonivestluses kinnitust vana tõsiasi, et grupis ülemeelikult käituvad inimesed ajavad üksikult suhteliselt normaalset ja arusaadavat juttu. Või vähemalt suudavad jätta sellise mulje.

Mihkel Masso, rääkige alustuseks lühidalt sellest, kuidas ja millal Ursula kokku tuli.

Bänd sai kokku Venemaal Voroneži oblastis looduskaunis kohas korraldatud laagris, kuhu olid kogunenud inimesed, kes huvituvad loomade joonistamisest. Seal me siis kohtusime ja tuli idee, et teeks õige bändi. Algul mõtlesime, et teeks midagi teistsugust, aga kukkus nii välja.

See oli viis aastat tagasi. Tegutsema hakkas bänd kolme aasta eest.

Kas Ursula puhul on tegemist sõpruskonna või projektiga?

Tegemist on sõpruskonnaga, kes otsustas teha projekti.

Kas suhtlete palju ka väljaspool bändi?

Ikka, kui kokku satume. Osa poisse on Tartus ja osa Tallinnas õppimas, muid tegemisi on ka palju ja vahel lihtsalt ei viitsi kohtuda. Kaks-kolm korda nädalas oleme aga bändiga koos ja siis saame oma jutud ära rääkida.

Mida te ülikoolis õpite?

Bassimees õpib arsti eriala, laulja graafilist disaini, mina arhitektuuri, trummar helindamist ja teine kitarrist politoloogiat.

Kas teil muusikalist haridust on?

Suhteliselt minimaalselt. Põhimõtteliselt meil seda ei ole, ainult trummar on käinud muusikakoolis ja laulja on tegelnud laulmisega veidi kõrgemal tasemel kui asjaarmastaja.

Kuidas te oma uut plaati «Armastan end aeglaselt» iseloomustaksite?

Nagu me juba ühes intervjuus ütlesime, on see kõige vähem puine asi, mis me teinud oleme. See oli puhas nauding.

Kriitikud pole uut plaati väga kiitnud, teie esimene üllitis leidis soojema vastuvõtu. Kui palju teile üldse kriitikute arvamus loeb?

Eks ta tore ole, kui hästi öeldakse, ja tore on ka, kui halvasti öeldakse. Peaasi, et kriitik suudab end ära põhjendada. Kui hästi öeldakse, aga eriti ei põhjendata, pole selle kiitmisega suurt midagi peale hakata.

Kriitikud meid õigupoolest väga ei koti, sest me oleme asjad endale piisavalt läbi mõelnud. Ja uus plaat... Muidugi on raske teha sama šokeerivat plaati, kui esimene oli.

Olen kuulnud teie kohta kahesuguseid arvamusi: ühed kiidavad teid kui lõbusat ja nooruslikult energilist ansamblit, teised jälle peavad teid ülbeks malevabändiks. Kus on tõde?

Tõde ei olegi. Tegelikult on meie suunitlus pagan-metal ja oleme Võru punkarid, eks ole. Iga inimene mõistab asja omamoodi.

Teid on pandud ühte patta Genialistide ja Chupakabraga. Kas teid siis ühendab miski?

See on muidugi jõle klišeeküsimus, aga eks ikka ühenda, loomulikult. Me teeme eesti keeles ja lõbusat muusikat. Meid võib panna ühte patta ükskõik kellega, kes teeb eestikeelset lõbusat muusikat. Iga bändi fännidel on siiski erisugune suhtumine.

Mis on Ursulale olulisem, kas sõnad või muusika?

Me ei mõtesta seda endale nii lahti. Teeme lihtsalt seda, mis tuleb, ja niikaua, kuni see hea on. Me ei ütle endale, et vot siin peavad sõnad jube head olema. Lugu tingib selle tähtsuse ise.

Enamasti tuleb aga esimesena muusika ja siis vaatame.

Kummaga rohkem vaeva näete?

Sedasi ei saa võrrelda, need on täiesti eri asjad. Muusika tuleb nii, et tinistan kitarri ja ongi viis olemas. Sõnade puhul tuleb natuke siiski mõelda.

Teie sõnad nõuavad süüvimist ja kõik ei pruugigi neis peituvast mõttest aru saada. Kas see on nende viga?

Muidugi nende viga.

Kõikidesse teie tekstidesse on ikka mingi sügav mõte põimitud.

Ei, seda ma ei ütle.

On ka lihtsalt sõnamängu.

Loomulikult. Kui inimene leiab sõnadest mõtte, on väga hea. Kui ta leiab sõnamängu, on ka tore. Kui kuulaja ei leia midagi, siis ei sobi me temaga kokku.

Kes teie sihtgrupp on? Kui te ise pole seda määratlenud, siis milliseks on see kujunenud?

Jah, see on pigem välja kujunenud. On kontserte, kus on kohal vaid 15-16-aastased tüdrukud, ja on neidki, kus on kõiki, ka vanureid.

Tudengibändiks me ennast ei lahterda, kuigi oleme tudengid.

Kuidas teil eeskujudega lood on? Kuskilt te ju ikkagi inspiratsiooni saate?

Mina eeskujusid ei tunnista, samas tunnistan mõjutajaid. See, mida me kuskilt kuuleme-näeme, mõjutab meid paratamatult.

Konkreetseid nimesid nimetada ma ei taha. Võib-olla keegi jääb meil kummitama ning mõnes meie loos võib tajuda selle esitaja touch’i, ent me ei võta konkreetselt kedagi ette. Kuulame kõike, seinast seina: techno’st karmi metal’ini ja klassikast bluegrass’ini.

Milline võiks Ursula välja näha viie aasta pärast?

Me ei mõtle nii kaugele. Ursula loomulikult muutub ajaga, aga me saa ette näha, missuguseks ta muutub. Samasuguseks jäämine oleks paigalseis.

Nišš, mille me esimese plaadiga lõime, oli üsna kitsas. Samas nišis ei saaks teist plaati teha.

Mida ütlete inimestele, kes tulevad teid homme Viljandi kultuurimajja vaatama? Missuguses meeleolus peaksid nad olema?

Ma tahaksin, et nad tuleksid kohale kurva ja kurjana. Ja mitte seepärast, et siis saaks me neil tuju heaks teha, vaid seepärast, et meile lihtsalt meeldivad kurvad ja kurjad inimesed.

URSULA

Omar Nõmm — laul, kitarr

Andrei Ozdoba — trummid

Mihkel Masso — kitarr

Karl-Gunnar Isand —bass

Johannes Naan — laul

Esitleb laupäeval kell 20 Viljandi kultuurimajas oma uut plaati «Armastan end aeglaselt».

Allikas: «Sakala»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5