Metsatöllu ja Riikliku Akadeemilise Meeskoori ühisel kontserdil olid hoos nii esinejad kui publik. Laval olijad leidsid, et nii hea tundega, nagu nad Lõhaveres saavutasid, võiksid nad kõik lood kohe kaks korda järjest ette mängida. Foto: Elmo Riig

Ettevõtmist kandis üks eesti koorimuusika tuntumaid teoseid, Veljo Tormise «Raua needmine».

«Kalevala» riimid, ürgsed loitsud... Noore helilooja Tauno Aintsi arranžeeringud teevad Metsatöllu liikmetest koorilauljad ja RAM-i meestest rokkarid. Regilaul ja rokk klapivad suurepäraselt.

See oli tehniliselt väga hästi korraldatud kontsert ideaalses paigas, sümbioos iidsete aegade kajast ja tänapäeva tehnilistest võimalustest.

Lembitu kantsi hingus

On täiesti võimalik, et nõnda palju rahvast oli Lõhavere linnamäel viimati aastal 1215, mil vagad preestrid Johannes Stric ja Otto koos karja kõrilõikajatest ristirüütlitega siia kanti segaduses paganarahvast kõlvatust patuunest jumaliku armastuse tulega ergutama tulid.

Piiskop Alberti suhtekorraldaja Läti Henrik märkis oma kroonikas, et pärast piiramist ja surmaga ähvardamist linnuse kaitsjad alistusid ning Lembitu ristiti koos kõigi teistega. Tõsi, Henrik lisab varsti mõrult, et lubadust ristiusk vastu võtta murti peagi salakavalate riugastega.

Lõhavere linnamäel ja selle ümber on elatud, võideldud ja langetud. Selles paigas hõljub seniajani muistne hingus. Mets kohiseb vaikselt, taevas on lootusrikkalt kirgas. Loojuva päikese kiired värvivad pilved punakollaseks ja pressivad end kaharate kuuseokste vahelt välja otsekui Dore gravüüridel. Kõik on valmis, linnamäele tõuseb hanereas sadu inimesi.

Viimaks astub paljajalu lavale üks Metsatöllu hingi Lauri Õunapuu. Prožektorid sähvatavad põlema, suitsumasinad hakkavad tööle. Torupillihelid kaiguvad õhtuses laanes.

Peagi koguneb lavale musta seinana 54 ülikondades meest. Nahkseis rõivais ja lehvivate juustega Metsatöllu meestel on kasutuses koguni kaks komplekti trumme. Nende repertuaarist pärinev jõuline «Merepojad» teeb otsa lahti ning kohe seejärel kõlab Veljo Tormise «Meeste laul».

Regilaulu ürgne vägi

Heli on võimas, ent harvakuuldavalt puhas — vabas õhus pole säärast tulemust kerge saavutada. Efektselt plinkivate strobode ja värviprožektorite programm on laitmatu. Lavatagune Metsatöllu logoga peenike must võrk paistab läbi, andes võimaluse pilguga saata päikese hõõguvat rada. Kindlasti pole lava niisugune paigutus juhuslik.

Kui laulab koos üle poolesaja tugeva ja koolitatud häälega mehe, ei saagi tulemus olla muud kui võimas. Metsatöllu solist Markus «Rabapagan» Teeäär suhtleb publikuga nagu vilunud staadionirokkar.

Enam kui paari tuhande vaataja seas jääb pilk peale arvukatele väikest kasvu, enamasti väga pidulikult riides jaapanlastele, kes jälgivad laval sündivat ürgselt raju märulit pärani silmi. Siia-sinna saalivad kohaliku motoklubi embleemidega nahkvestides mehed. Kuuldavasti on presidendipaargi saabunud.

Šamaanitrummi kumedast tüminast saadetud «Pikse litaania» on jõuline loits. Legendaarsele Lembitule pühendatakse pala «Hiiekoda», mis on otsekui selle õhtu jaoks kirjutatud. Ma mäletan sõda, mis röövis mu aated./ Ma mäletan sõda, mis tormina laastas mu maad.

RAM-i a cappella versioon Metsatöllu kuulsast loost «Lahinguväljal näeme, raisk» mõjub suisa koorilauluklassikana.

Meeskoori ja metal -bändi haruldane kombinatsioon

Kontserdi tipphetked on «Raua needmise» ajal: mürisevad kitarrid, võimas koorilaul, madalad hüpnootilised trummid, akadeemilised solistid hingestatult ja jõuliselt sõnu megafoni kähistamas...

Meeskoor ja metal -bänd on kogu maailma ulatuses üsna haruldane kombinatsioon ning pakuks kindlasti huvi kaugemalgi.

Metsatöll ei töötle rahvalaule ja Tormise muusika pole samuti ehe rahvamuusika. Ometi on neis mõlemas midagi, mis lähendab ja ühendab. Nende vägi tuleb ühest ja samast allikast ning tulemus on eriti mõjus, kui saame sellest osa õiges paigas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5