Soeginina pank on kõige kõrgemas kohas vaid kuuemeetrine ja sedagi ainult siis, kui võtta arvesse ka vee alla jääv osa. Maakoore eri ajastute kihid paljastuvad seal aga nii ilmekalt, et on loonud uurijatele head võimalused teadustööks ning aidanud kindlaks teha kalade põlvnemist. Foto: Maarja Möldre

Siin, Soeginina pangal, kasvab looduslikult igihaljas luuderohi. Paiguti roomab ta vargsi maapinnal, teisal aga väänleb pikki puutüvesid mööda madala talvetaeva poole.

Meil tavaliselt toataimena tuntud luuderohi kipub pakasega maapinnani ära külmuma ja seepärast vajab ta siinsetel laiuskraadidel saarte pehmet kliimat, et talve lõpuski mitme meetri kõrgusel puu otsas haljendada.

Sobivas kohas hakkab tema rohelus aga praegusel ajal seda paremini silma, sest ükski teine puu ega põõsas veel lehti lahti lüüa ei julge. Ainult näsiniin, kes hallide tüvede vahele pisikesi roosasid õisi pikib, on nende sekka poetanud mõne helerohelise lehehakatise.

Õisi leidub metsa all teisigi: siin-seal särab sinililli ja kanakoolme kollane kroon pilgutab kuivanud leherägas kelmikalt oma võisilma.

Peale selle, et ükski nimetatud taimedest külma ei pelga, on neil teinegi ühine joon: nad kõik on mingil määral mürgised. Ilmselt aitab kihvtisus neil söögi poolest kitsal ajal nahkapanemisest pääseda.

Metsikud aiad

Seda, et pangapealses metsas toiduotsijatest puudust pole, tõestavad maas vedelevad kitsepabulad ja põdra hambajäljed noorukesel tammel. Need on täpselt samasugused nagu Mulgimaal, kuid mets ise on Soegininal sootuks teistsugune.

Sarapikud vahelduvad kadastikega, tammed, vahtrad ja jalakad on puistutes valitsevad puuliigid ning meil nii tavalist kuuske kohtab harva. Kõige tipuks jooksevad läbi salude ja üle nendevaheliste väikeste lagendike pikad ja kohati veel heas korras kiviaiad, mis oma hüljatuses jätavad sama iidse mulje kui Hadrianuse vall.

«Osa neist kunagistest karjamaapiiridest ehitati juba rohkem kui kolme sajandi eest, enne Põhjasõda,» räägib Pärimusmatkade giid ja omanik Maarika Toomel. «Pärast seda jäi rahvast niipalju vähemaks, et siinsetel karjamaadel enam kasutajaid polnud.»

Nii seisavadki pikad ja üksteisega ristuvad sammaldunud kiviaiad puude keskel, olles nüüd piirdeks kitsedele ja põtradele.

Hüljeste piiramisrõngas

Veebruaris ja märtsis tulevad paljud inimesed Soegininale just loomi uudistama, kuid erilises huviorbiidis pole mitte metsa-, vaid mereelukad. See pank on nimelt lähim koht rannaäärsele Innarahule, mis on üks hallhüljeste soositumaid poegimissaari Eestis. Kuu aega tagasi loendasid bioloogid seal tervelt 250 noort hüljest, kellest 29 olid kahjuks ühel või teisel põhjusel surma saanud.

Innarahule on lubatud minna vaid teadlastel, kuid hea optikaga paistavad kilomeetri kaugusel lebavad hallid tegelased ka kaldale ära. Nagu merikotkadki, kes hukkunud hülgepoegi jahtimas käivad.

Uurijate saabudes loivavad suuremad karvakalad enamasti vette ja hulbivad rahulähedastes lainetes, kuni inimesed taas minema sõidavad. Väikesed pojad, kes veel ujuda ei mõista, peavad senikaua, närvid pingul, kaldal kükitama.

Maarika Toomel ütleb, et vahel tulevad suurhallid ka panga lähedusse lobistama, nii et neid võib silmitseda üsna lähedalt. Selleks peab muidugi olema õnne nagu igasuguseks looma- või linnuvaatluseks.

Giid meenutab, et kord oli ta sattunud paadiga otse hüljeste piiramisrõngasse. Uudishimulikud loomad olid pea veest välja pistnud vaid mõne meetri kaugusel ja piielnud inimesi peaaegu sama suure naudinguga kui nood mereelanikke.

Ent alati ei peagi hüljestega kohtumiseks veesõidukit appi võtma. Kui fortuuna soosib, võib piisata sellestki, kui oled küllalt terane ja kaks meetrit pikk nagu «Sakala» uudistejuht Marko Suurmägi, kes märkab üht loivalist lobistamas teisele poole rannavalli tekkinud tiigis.

Vaba vett on selles väikeses veekogus kõrge pilliroo vahel vähe ning vaateväli seetõttu piiratud, kuid isegi kõrte vahelt kaedes on kõhklematult selge, mis loom seal parajasti mõnuleb. Tema turske tume kogu püsib enamiku ajast küll pinna all peidus, ent vahel võib tema marsruuti aimata veele tekkiva kiilulaine järgi.

Aeg-ajalt jääb karvakala selg, kõht või mõni loib hetkeks veest välja ja paaril korral hingamise ajal paistab ka pea kenasti ära. Binoklis võib selgesti eristada nii eluka silmi, vurre kui ninasõõrmeid, ent fotoaparaadid rookardinast läbi ei võta.

Paekivist sealiha ei saa, mereandidest paasi küll

Kümne minutiga tüdineb tüseda inimese suurune hüljes uudistajatele esinemisest ja peidab end tiigi kaugetesse soppidesse, kus teda näha pole. Ta on aga vaieldamatult tõestanud, et hülged on siin sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel.

Päriselt nende pihta kivi visata oleks muidugi kuritegu. Seda ei maksa teha ka kivi pärast. Soeginina maksimaalselt kuue meetrini küündiv pank pole küll kaugeltki nii kõrge ja muljetavaldav kui näiteks Panga pank, kuid siinsed paekivid on väga väärtuslikud.

Maarika Toomeli sõnul on eri ajastud siin nii hästi näha, et siit leitud kivististe abil määrati kindlaks osa kalade põlvnemisest.

Kivistisi võib Soegininal kerge vaevaga leida igaüks, kes vähegi maha viitsib vaadata, ent elu pole siinses paes ainult tardunud kujul. Merelained altpoolt, puujuured ülevalt ning torm kõikjalt ümberringi murendavad paekivi ega jäta rahule isegi juba alla kukkunud rahnusid. Nende lohukestesse sattunud kive lõpmatult ringi ajades puurib tuul neisse lausa auke, mida kutsutakse kuradiveskiteks.

Soeginina laguneb nagu mõni kriisi sattunud USA kommertspank, kes hiljutise kinnisvarabuumi ajal hunnikute kaupa rämpsvõlakirju kokku on ostnud. Ent just sel moel kuju ja asukoha vahetamine panebki ta elama.

HALLHÜLJES

Hallhülged on Läänemere kolmest hülgeliigist levinuimad.

• Sellest hoolimata on nende asurkond viimase sajandiga vähenenud 100 000 isendilt 20 000-ni. Madalseis on nende jaoks õnneks siiski möödas.

• Nad kasvavad kuni 300 kilo raskuseks ja 2,5 meetri pikkuseks.

Allikad: Maarika Toomel, «Eesti elusloodus»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5