Praegu bussid liiguvad, küll liiguvad edaspidigi — nii mõeldakse kahjuks ka võimukoridorides ja nööritakse vaikselt kukrusuu koomale, sest kõik muu näib alati parasjagu tähtsam. Kuni ühel hetkel kiilub süsteem kinni. Paraku just selle seisu äärel on Eesti avalik bussitransport.

Transpordi Ametiühing esitas maikuus Autoettevõtete Liidule nõudmise, milles taotles kõigile Eesti bussijuhtidele ühtviisi ilma lisatasudeta Eesti keskmist palka. Bussijuhtide palk peaks olema 43 krooni tund ja lukkseppadel 37 krooni tund.

Nüüdseks on läbirääkimistel olnud juba kolm vooru. Kokkuleppele tuleb jõuda enne järgmise aasta 1. jaanuari, sest siis lõpeb kogu bussisektoris töörahu.

Sõlmitav leping on üldkohustuslik kõigile sõitjate veoga tegelevatele firmadele ja asutustele. Ametiühingu ja tööinspektsiooni jälgimisel pole kellelgi võimalik sellest kõrvale hiilida.

EESKÄTT maapiirkondades võidakse öelda, et bussijuhtide ja lukkseppade nõudmine on liiga suur. Aga kas ikka on? Lähemal vaatlusel selgub, et just senine madal palgatase on üks peamisi põhjusi, miks Eesti bussindus on jõudnud varingu äärele.

Eestis ei jätku juba praegu häid bussijuhte. Liinide teenindamiseks võtavad ettevõtted läbi häda taas tööle isegi korduvalt napsisena roolist tabatud juhte, sest teised ei tule — töö on raske ja palk nigel.

Ajakirjanduses kõneldakse, kuidas bussijuhid lähevad tööle Soome, Iirimaale, Suurbritanniasse ja veel teistessegi riikidesse. Vähem räägitakse aga teisest tõsisemast probleemist. Nimelt on kümne aasta jooksul bussijuhiks hakanud läbi aegade kõige vähem noori. Nii vähe, et juba viie aasta pärast on iga teine ühissõiduki rooli keeraja Eestis täieõiguslik pensionär!

MIKS NOORED bussijuhiks ei hakka? Mõned tööandjad süüdistavad ekslikult noorte kergemeelsust: nad ei saa vara üles, ei suuda loobuda hilisõhtustest pidudest eakaaslaste seltsis...

Jah, see töö seab palju piiranguid ning lööb segi mõne vanemagi kolleegi elurütmi. Tööpäev algab hommikul kell neli või viis ja õhtused vahetused kestavad mõnikord tunni jagu üle südaöö. Kui selle eest hästi ei maksta, miks peaks siis noor inimene nii raske ja vastutusrikka elukutse valima?

Niisiis on vaid aja küsimus, millal süsteem kinni jookseb. Kui ametiühingu palganõudmine maha vaikida, saab samal viisil edasi tiksuda parimal juhul vaid aasta või kaks, maksimaalselt viis aastat. Seejärel ei jää üle muud kui tõdeda, et enam ei anna midagi päästa.

BUSSIJUHID ja lukksepad on aga seljad kokku löönud ning toovad probleemi päevavalgele ja nõuavad lahendust.

Kus on probleemi alged? Ütleme otse: riik ja omavalitsused koonerdavad. Kui Läti ja Leedu välja arvata, tuleb tunnistada, et sedavõrd odavalt ei saa avalikku bussitranspordi teenust kusagil mujal Euroopa Liidus. Nii loksume vanades suitsevates ebamugavates bussides ja nuhtleme kütuse hinna tõusu bussijuhtide perede peal.

Tööandjad panevad meile südamele, et bussijuhtide ja lukkseppade kõrge palganõue võib mõnegi ettevõtte pankrotti ajada. Kui kaua me aga samamoodi jätkata suudame? Kas seni, kuni viimane juht on lahkunud välismaale või pensionile? Või peab bussijuht koos oma perekonnaga praeguse süsteemi säilimise kinni maksma?

AMETIÜHING TUNNISTAB, et juhtidele väärilise palga maksmine võibki mõnele praegusele bussiettevõttele tihti täiesti lootusetu alarahastatuse tõttu üle jõu käia. Neis maakondades võib liiklus seiskuda kauemaks kui vaid streigipäevadeks, kui omavalitsused ja maavalitsus õigel ajal ei reageeri.

Samuti kui oravad ja karud, saavad ka riik ja omavalitsused end talveks ette valmistada. Andkem endale aru, kui kiiresti tõusevad kütuse hinnad ja et palgatõus on möödapääsmatu. Uskuge, kümne aasta pärast pole enam transpordisektorisse jäänud seda sisemist reservi, mille peal liugu lasta. Süsteem kiilub kinni juba eeloleval talvel!

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5