Linnakeskkonnale kohaselt on siinset haljastust pidevalt korrastatud ja uuendatud. Kui selle juures on midagi mõnikord ka viltu läinud, siis õnnestumisi on ikkagi rohkem.

Üks neist oli Turu tänava raugastunud saarvahtrate asendamine noorte dekoratiivõunapuudega. Aeg on aga näidanud, et väikeste puude istutamine Viljandisse on üsna riskantne ettevõtmine, sest selle juures tuleb arvesse võtta, et kõigile istikutele ei lange osaks õnn tugevaks ja kõrgeks sirguda.

Samal teemal: Kaks õunapuud väänati katki

Asi pole halvas pinnases, väheses päikeses või põuas. Hoopis suurem on tõenäosus, et kalli raha eest muretsetud puulapsed langevad üsna pea pärast istutamist huligaanide ohvriks. Ikka leidub keegi, kes abitu puu võra kallale tikub või tüve murdmises väljakutset näeb. See on justkui omalaadne puu- ja võrataud, mille eest polnud kaitstud ka õunapuuallee.

Märatsejaid on alati leidunud. Kui Vene ajal toodi prügikastide ümberlükkamise või akende lõhkumise ettekäändeks viha valitseva korra vastu, siis tänapäeval vabandusi isegi mitte ei otsita. Lihtsalt lõhutakse, sest seda ei peeta märkimisväärseks pahateoks.

Meil ollakse harjunud ütlema, et noored lähevad tänavatele lollusi tegema sellepärast, et neile ei pakuta vaba aja veetmise võimalusi. See väide siiski paika ei pea, sest Viljandis peaks tegevust jaguma kõigile. Puudu on pigem hoolimisest ning see on selgelt koduse kasvatuse ja perekondliku läbisaamise küsimus.

Inimesel on kombeks viha talle osaks saanud ülekohtu pärast kellegi või millegi kolmanda peale valada. Mõnikord kannatab sellepärast puu või pargipink. Sellest, kuidas elanikud ühist linnaruumi hoida oskavad, võib järeldusi teha nende vaimse tervise kohta.Viljandlastel see päris korras igatahes pole.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0