Niagara on Kanada ja Ameerika Ühendriikide piirijõgi. Parempoolset suurt juga nimetatakse Kanada ehk Hoburaua (langus 57 meetrit) ja vasakpoolset väiksemat Ameerika joaks (34 meetrit). Tagaplaanil on USA territoorium. Sinna pääsevad kanadalased üle silla vabalt, teistel peab olema viisa. Foto: Helgi Kaldma

Mida enam Torontost põhja poole, seda imelisemaks loodus muutub. Mets ja aina mets ning selles peaasjalikult vahtrad, mis kannavad põhiliselt punast, sekka ka rohelist ja kollast rüüd. Mõnel puul on kõik need värvid. Tundub, et punast on rohkem just puude sellel küljel, kust jahe tuul ja öökülm on neile lähemale pääsenud.

Eesti ja Kanada vahtrad on pealtnäha ühesugused. Sealseid eristabki meie omadest peamiselt nende sügisene punane värvus. Meil on vahtraid vähe ja sügiskülmade saabumisel domineerib kollane. Kanadas on vaher lehtmetsa põhipuu ja selle leht on rahvuse sümbol.

Ontario järve lähedastes vahtrametsades kasvavad ka mõned haavad ja tammed. Metsaääri ilmestab paju ja lepa asemel meie parkidest tuttav äädikapuu, ent paju ja lepp pole sealgi tundmatud.

Kui tõuseme Muskoka metsamassiivi keskel asuva 75-meetrise Torset’ metalse vaatetorni tippu, avaneb sealt igas suunas lõpmatu kollase-, punase- ja rohelisekirju vahtramaastik, vahelduseks sinised järvesilmad — väiksed ja suuremad.

Maastikku võib järvede ja kivikamakate rohkuse poolest võrrelda Soome omaga. Nii mõneski kohas on tee raiutud läbi graniidi ja nii mõnigi hoone on rajatud kaljule. Ontario provintsi lainetavat maastikku võib kõrvutada ka Baikali-äärsega või näiteks Võrumaaga, kui sealseid kupleid ja künkaid oleks võimalik harvalt ja laugjalt maha panna.

Mets vaheldub järvede ja põldudega ning nende vahele peituvate ilusate elamute ja majapidamishoonetega. Kahjuks pole võimalust mõnda majja sisse põigata ja küsida, kuidas Kanada põllumees elab.

Hobuseid võib teeäärsetes koplites näha lehmadest enam. Selliseid karju, nagu peab Roland Tulik Viljandimaal Viiratsi aleviku lähedastel põldudel, ei jää silma kusagil. Paarkümmend veist on ehk suurim arv. Leidub ka lamba- ja kitsekarju ning isegi laamasid.

Mida enam põhja poole, seda rohkem näeb kuuse ja männi igirohelist värvi. Ent kuused on seal teravatipulised ning mändide hulgas troonivad pikaokkalised valge ja punane mänd.

Ühest puust neli-viis jämedat palki

«Kas sa tahad näha 250-aastasi valgeid mände?» küsib mu hea saatja.

Olen käinud kodukandi metsas nii sageli kui võimalik — pole oluline, kas sealt seent või marja leiab. Seda põnevam on astuda võõraste puude alla.

Bracebridge’i linna ümbruse mets on tuttavat sügisest kõdulõhna täis. Teerada katavad kuldsed lehed ning männid on alla poetanud kollaste okaste kihi. Valge männi hall sile tüvi kaob kõrgusse, oksad aga sirutuvad kui suure linnu tiivad kahele poole.

Vaevalt saja-aastase männi latv on silmaga hinnates paarikümne meetri kõrgusel. Veerand tuhat aastat vanad puud, selle metsa uhkus, peaksid igaüks andma aga neli-viis jämedat palki, kui võtta aluseks siinset traditsioonilist, kuue meetri pikkust palki.

«Kät-kät-kät,» kostab ühe puu otsast. See on orav.

Kanadas on palju oravaid. Neid on musti, halle ja pruune ning nad on tavapärased linnaloomad, mis siis veel metsast rääkida.

Vaatasin oravaga tõtt Torontos ja Ottawas, samuti Niagara lähedal ja Aurora-nimelises linnas ühe elamu rõdul. Inimesed jagavad nendega oma aedu ja parke ning toidavad neid pähklite ja muu suupärasega. Käe ulatusse nad end just ei luba, kuid mõne meetri kaugusele küll.

Ühe metsaäärse elamu kõrval jääb silma maa sees olev auk, mille läbimõõt on umbes kümme sentimeetrit, ja teisel pool maja leidub veel teine samasugune. Seal elavad kaks vöötoravat, kes on teineteisega riius ja vahel ka kaklevad.

Nende aukude peremehed jäävad minul siiski nägemata, küll aga tabab silm selle vilka rotisuuruse pruunivöödilise looma kahe järve vahelise tee ääres lauavirnal, kus ta, väike harjassaba uljalt püsti, kiiresti peitu poeb.

Karu vaatas aknast sisse

Muskoka metsades pole karugi haruldus.

«Vaatasin ükspäev, et karu astub trepist üles,» räägib metsa poetatud maja peremees. Kui ta aga ukse avas, et ootamatut külalist pildistada, tegi ott sääred, enne kui ta jõudis tollest portreepildi klõpsata.

Pesukarud satuvad Kanadas auto alla niisama tihti kui meil siilid. Paari tuhande kilomeetri pikkusel teekonnal jääb silma viis rataste all surma saanud looma.

Pesukaru on puude otsas elav pikakarvaline pruunikashall kiskjaline, kes nagu kannaks musta maski ja kes enne söömist oma saagi üle peseb. Suuruse poolest võib teda võrrelda kährikuga.

Kanada laiub ligi 10 miljoni ruutkilomeetri suurusel maa-alal, kui suur saarestik juurde arvata, ning selle loomastik on üllatavalt kirju: vaalad, hülged ja merilõvid meres ning muskusveised, karibud, polaarrebased ja grislid, hundid, koprad ja kes kõik maismaal.

Mõistagi jäävad tosina päeva vältel Toronto ümbrust kaeval inimesel suur osa Kanadast ja selle eksootilisemad loomad nägemata. Jääb nägemata Kanada metsik lääs ehk Briti Kolumbia koos Kaljumägede ja nende juurde kuuluvaga. Jäävad nägemata arktiline saarestik, kivikõrb ja preeria.

Linnu ühendavad ülipikad tänavad

Kanada suurima linna Toronto (seal elab umbes neli miljonit inimest) magistraalsed tänavad Eglinton, Steeles, Finch, Sheppard ja teised jätkuvad väljaspool linna piire kahe-, kolme- või neljarealiste maanteedena ning läbivad sama nime all järgmist ja ülejärgmistki linna.

Nende tänavate põldudevahelistes ristumiskohtades piiravad autovoolu valgusfoorid ning tee kohal põlev kiri soovib head sõitu. Aga sõidetakse enamasti 100- või 120-kilomeetrise tunnikiirusega, kui piirkiiruseks on määratud 80 või 100 kilomeetrit tunnis. Selline piirkiiruse ületamine kuuluvat normi sisse.

Politseid näeb harva, ent kes purjuspäi, kiiruse ületamise või turvavöö puudumisega vahele jääb, kogeb karmi karistust.

Auto on igal Kanada perel. Teisiti vist ei saakski, kui just suurlinnas metroojaama või bussiliini ääres ei ela. Enamasti on igal pereliikmel oma sõiduk ning raske olevat maha müüa seda eramut, mille juures on kasutada üksainus garaaž.

Peame siin, Viljandis, oluliseks, et vähemalt igas linnaosas, veel parem kui päris kodu ligidal oleks esmatarbekaupade pood, ning meie maarahva elu on teinud kibedaks külapoodide kaotus. Käime ju enamasti jalgsi või sõidame bussiga. Kanadalasel on kombeks sõita kord või kaks nädalas mõnda suurpoodi, sealt korraga kõik vajalik osta ning siis kodus külmkapid söögikraami täis laduda. Seejuures eelistab ta sõita naaberlinna, kui seal on välja kuulutatud soodusmüük.

Endine indiaanlaste maa on seniajani immigrantide paradiis. Suurlinnades näeb kõiki inimrasse ning paljude farmide peremehed on oma maa müünud neile, kes rajavad suurte teede äärde korraga sadadest elamutest koosnevaid majagruppe.

Kanada rahvaarv kasvab igal aastal 100 000 elaniku võrra. Immigrandid saavad peo peale 30 000 Kanada dollarit.

Kanada

Pindala 9 970 610 km².

Riigis on 10 provintsi (üks suuremaid neist on Ontario) ning kaks territooriumi: Yukon ja Loodealad.

Rahvaarv 30 miljonit.

Pealinn Ottawa (800 000 inimest). Rahvaarvult on sellest suuremad Toronto, Montreal, Calgary, Winnipeg, Edmonton ja Vancouver.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33